Positiivne õigus negatiivsetele kangelastele

Päeva mõtteobadus: Homedrinking is killing bar culture

Kirjutasin täna palju idiootsete mõrvarite teemal. Kes mõrvab, et inimestest rasva imeda (sõna otses mõttes); kes kuulutab, et tapmine on hobi; kes paneb pommivöö ümber, et oma Jumalale "kingitus" teha.
Ja jõudsin taas tõdemuseni, et surmanuhtus on tore asi. Tore ehk vale sõna, aga vast käib kah. Meedias ringles täna uudis ühest pedofiilist, kes kunagi telesaates ilma tegi. Ja mulle meenus alles hiljem, et olen kunagi selle tegelasega rääkinud.
Oeh, aga tagasi surmanuhtluse juurde. Arutasime täna ka sõbrannaga: miks peaks me maksma inimese ülevalpidamiskulud vanglas, miks peaks maksma see inimene, kelle elu nimetatu on rikkunud.
Kui sind on lapsena pilastatud, sinust ei kasva enam tavalist inimest. Nii ma vähemalt arvan. Kuigi mu kogemus ei tugine enda tutvusringkonnale (siin taolisi juhtumeid lihtsalt ei tea), aga olen ikkagi veendunud.
Me võime rääkida inimõigustest, aga mis õigusega võtab inimene ära teise inimese elu (selleks ei pea alati tapmagi, saab ka teisiti eluküünla murda).
Kuidas küla koerale... See võiks siin kehtida. Eile võeti riigikogus vastu seadusemuudatus, mis pisut karmistas pedofiilide karistamist. Just nimelt pisut. Üks aasta siia või sinna, see ei muuda midagi. Kui korra seaduses neid paragrahve lähemalt lugeda, tuleb ahastus peale.
Kas antud juhul positiivne õigus ikkagi vastab loomuõigusele? Julgeks kahelda.

Fuck me, I am skinny

Kõhnukest supermodelli Kate Mossi süüdistatakse teismeliste anoreksiale õhutamises, Moss kuulutas, et ükski söök ei tekita temas nii head tunnet kui sale keha, teatab üks kollane väljaanne, mida julmalt refereerin.

"Miski ei maitse nii hästi kui sale tunne," teatas Moss põhimõtte, mille järgi ta elada üritab.

Kohe järgneb kriitikalaviin. Kaugel väljamaal, muidugi ka Eestis. Kusjuures, võime lugeda kommentaatorite tatipritsimist, kuid - olen suhteliselt kindel, et paljud neist on samad noored näitsikud, kes seda printsiipi järgivad. Uhkusega järgivad, kuid samas kiruvad kõiki, kes nii ütlevad. Nad naudivad tähelepanu. Vaatavad end sada korda peeglist enne, kui seavad sammud ööklubisse, kus samuti öelda: ära jama, ma täna isegi ei näinud vaeva, et end kenaks teha. Nad väidavad, et neile ei lähe korda. Harva ütlevad: olgu, olen tõesti enam-vähem kena, aga see on ka kõik, ma ei näe vaeva.
Seda, et nad süües alati mõtlevad, kui palju kaloreid see annab, ei tunnista nad kunagi.
Nad ei tunnista ka kunagi, et see Mossi mõttetera neile ideaalne tundus. Miks? Aga miks peaks, see oleks sama kui feissbuukis (vabandust, muud sõnapruuki ma ei tunnista) kirjutada: olen idioot, kommenteerige!

Side lõpp! See oli selline üldine mõttekäik.

Mine is bigger than yours

- Mul on vist seagripp
ei ole ikka
- sümptomid on ju täpselt sellised. Mhh, ma tean, et on
Aga mõtle, äkki on imepisikene võimalus, et sul on lihtsalt külmetus kallal...

Oeh, seagripp on väsitav. Pidev sellest rääkimine, meedia lobitöö paanikaosakonna tekitamisel...

Üks sõber tõi välja statistika, mis näitas, et tegelikult on tavalise gripi puhul ju oht surra (kui olla ikka dramaatiline, siis korralikult!) suurem...
Oeh, aitab!

PS! Kui ma ise muidugi peaksin selle va kuramuse haiguse saama, siis avan paanikaosakonna. (Nüüd sõnasin kindlasti ära).

Nii, aga nv. Kõik teed viivad jooma? Ei, kõik teed viivad praegu hoopis Tartusse (mis muidugi esimest eeldust ei välista).
See on see, kui siia tihti ei satu. Ei tunne teist äragi.
Aga hea on, rahu ja vaikus. Küll ma kunagi otsaga siia ka püsivalt tagasi jõuan.
Elu on justkui suur ring, jõuad ikka tagasi sinna, kust alustasid.

Aga lõpetuseks ühe etenduse promoklipp. Promon seda lugu, loodan, et see ka mu "miljoneid" lugejaid kummitama hakkab:)

Kildudest sillutatud

Killud on siis...

Kui jõuad koju, avad ukse ja näed... Kass on hiigelsuure peegli esikupõrandale lajatanud. Koristad, veristad sõrme, ahastad, koristad.

Kui sa kedagi armastad, ta kaob. Lubab, et hetkeks. Aga hetk muutub igavikuks.

Siht, sa tead, kelleks sa tahad saada. Üks on see hetk, kui sul palutakse lasteaias joonistada, mis on su unistuste amet. Mina näiteks joonistasin, et istun laua taga, pliiats pihus - kirjanik. Teine on see, kui oled täisealine, tead, mida tahad...Aga kokkuvõttes puruneb see kildudeks. Kirjanikuks sain, oot, peaaegu, ei, ei saanud.

Sõprus - ainus amet, mida ei saa raha eest õppida. Mis on või pole. Kui ka on, sedagi on võimalik lihtsalt illustratiivsel kaardilaual kaotada.
Ja siis istudki oma panniga (näide) ja mõtled, miks... Aga äkki seepärast, et teatud vead jäävadki korduma, kummitama?

Aga kildudest vist tänaseks aitab. Olen korduvalt tegelenud, et kildudest teatud mosaiiki kokku panna, viimasel ajal kohati tundub, et õnnestub.

Väikene probleem - mõned tükid on siiski puudu.

Loogikas puudub loogika

"Noh, Ketsik, läheme suitsule!"

"Oota, õllekõhuga keskealine mees, ma veits vahin veel arvutiekraani."



Taolisi vestlusi enam ei tule?



Aga murdes kontorirutiinist välja...Või õigemini, kes taolise ilmaga tahakski välja murda?

Sügistorm 2009, vihma kallab ja muidu on halb. Laupäeva õhtu, istun kodus - vahel harva ronin õue (katuse alla) oma suurt suitsukirge rahuldama.

Täna loogika loengus istudes mõtlesin inimsuhete üle ("kõige õigem koht, kus taoliste asjade üle mõelda"), tekkis palju küsimusi.

Kellele me end avame, kui otstarbekas see üldse on; kui tihti me inimesi liigselt usaldame, seejärel pettume jne.

Ja järeldus - õiget järeldust polegi. Kui üldse, siis mõte, et tegelikult näeme me kõrvalseisjat sellisena nagu tahame. Me võimendame tema juures need aspektid, mis teevad teda tervikuna meie endi jaoks talutavamaks.
Kui mulle on mõni inimene meeldinud, siis üldjuhul ma tajun ka seda, et kurat võtaks, on asju, mida temas nii kohutavalt hindan, aga samas - mida teha nende joontega, mida ma absoluutselt ei salli? Olgu, võin sallida siis, kui oleme põgusalt koos. Siis on kerge neist üle minna. Aga pikemas perspektiivis? Lase või kuul pähe, aga nendega ei harju. Aga ometi, olgu nimetatud omadused nii tugevad kui tahes, lükkame need tagaplaanile. Hindame seda, millega inimene meid esiti võlus...
Milleni ma tahan jõuda, inimene on inimene (targemat järldust annab välja mõelda?!), kui ühel hetkel pole side enam selline nagu oli varem (wake up call), näed kerkivana ka neid aspekte, mida varem kõrvale üritasid lükata, kas on üldse midagi, mida enam jagada?
Kui ei ole, tasub mõelda, kas seepärast, et nüüd tõusevad hoopis negatiivsed jooned, mida varem ignoreerisid?

Palju "tarka" juttu, lihtsalt täna sellised uitmõtted tekkisid. Noo, teatud asjaolud. Nagu alati!

Aga pika loogilise loogikata avantüüri lõpetuseks üks hea lugu!

Professionaalse harrastussportlase kommisõda

Riigi esirulluisutaja seisab tütrekese ja turvamehega toidupoes maiustuste leti ees. Lapseke sirutab pahaaimamatult oma käekese maiuse poole. Mis juhtub?

"See on kummaliste inimeste toodetud kräpp. Kui sa selle võtad, viid oma raha neile. Kas sa tahad, et keegi, kes teeb mürgikokteile, saab rikkaks? Ei taha? Siis ära võta seda," selgitab emme. Tema tõsine uurimustöö viis selleni, et ta selgitas välja, et Kalevi kommikestes luuravad transhapped.
Ja neid pahasid asju sisse süüa? EI, karjuks iga tõsiseltvõetav maniakaalne harrastussportlane!

Nii algas järjekordne toidusõda. Hapukurgihooajal on meedia muidugi prouale tänulik, piimasõjaga ju lõpmatult kirgi ei küta.

Raskerelvastuse tõi välja ka Kalev, kes rõhub just professionaalse harrastussportlase keelekasutusele - kräpp, misasi see ikkagi on?

Aga see selleks. Ootame järgmist sammu, Eesti naiste eeskuju peaks võtma eeskuju põllumeestest, kes kaubanduskeskuse ette protesteerima läksid. Kuna talle meeldib komme kräpiga (võib tõlkida ka kui "sõnnik") võrrelda, aga palun - mingu ka suure sõnnikulaadungiga kommitehase ette, kus need kummalised rasvalembesed inimesed töötavad.

Muidugi, see vaid väike idee. Usun, et edukal naisel endalgi mõtteid palju.

PS! Söön praegu kartulikrõpse, mitte komme! Seega olen tervislik!

Märksõna on ka märksõna!

Suvi on läbi. Elagu suvi!

Juuni

"Wow, sa oled peaaegu pruun ju," imestab sõbranna. "Mis sinuga juhtunud on, eksisid tõesti randa või?"
Juhtus selline häbematu asi, et armusin Stroomi randa. Musklis vene noormehed, kes bemari kummide vilises rannahoone ette pargivad; ümarad mammid, kes kõigest väest üritavad oma ihu paljastada, kandes nappe roosasid bikiine; lapsed, kes tatsavad mööda "promenaadi" ja hõikavad: ostke cheburekke (kirjapildi eest ei vastuta) jne. Kuidas saaks sellesse mitte armuda?


Veel märksõnu juunist: punkt, trollid, puhkus, lõputud krõpsu- ja joogiistumised.

Juuli

"Ma ikka ei tea, milline ma siis ikkagi olen, kas ma mängin mingit rolli, kas ma olen muutunud, kas ma nüüd muutun tagasi selliseks nagu olin," hädaldab sõnamõrtsukas kõigile, kel vähegi jaksu kuulata. Justkui makilint, mis end iseseisvalt tagasi kerib ja sama kräppi (Evelin Ilvese lemmiksõna, saadaval järgmises ÕSis!) pakub.

Tagantjärgi - igav. nõrk. mõttetu.
Mis seal ikka, elu läheb ju alati edasi. Mõnitab edasi, pakub vahel selgeid/helgeid hetki.
Ei saa lõpmatuseni olla kinni selles, mis ammu kadunud.
Olgu, sõnades on see muidugi lihtsam kui reaalsuses, aga üritada võib ikka.

Veel märksõnu: Laulupidu, Õllesummer, Bornholm, lõputud patseerimised vanalinnas, vihm, päike, töö, töö, töö, töö...Pagan, makilint hakkas jälle jupsima.

August

Vat august on kummaline kuu. See justkui oli, aga justkui ei olnud ka. Vananaiste suvi juba. Midagi suurt korda ei saatnud, aga samas...Ei... Nii, meenutame.

Jumalanna käis Tallinnas. Laulis mõned laulukesed, tegi mõned liigutused. "Wow," õhkas ta vaadates lavalt lauluväljaku taga kõrguvale uusrajoonile (tuntud ka nime all Lasnamägi). Peeter Rebane arvas, et lauljatar mõtles: wow, nii tore publik, mille ilus linn. Super!
Väljamõeldud allikate andmetel mõtles popikuninganna siiski: wow, tõeline idablokk, seal elavad vist töölised, kes päeval kuskil kalatehases rabavad ja viis aastat raha kõrvale panid, et mind vaatama tulla. Oeh, loodan, et ma siit kirpe ja täisid kaasa ei saa.

Märksõnad: märksõna ise on vist ka märksõna?!

Ja käes ongi september. Õigemini - läbi see september saabki.
Loodan, et sellega koos ka köha ja nohu ja sada muud häda. Täpselt nädal tagasi hakkas jama pihta, siiani pole lõppenud.

Haiguslehte aga ei võta ma põhimõtteliselt. Pluss, sellega oleks ka pisut raskusi, kuna mu perearst on Nõos, tema nime ma ei teagi, sest pole kunagi teda väisama pidanud.
Mis sajandil ma elangi?