Võitsin loteriiga 5500 eurot. Just säärase summa. Oi, olin rõõmus. Seda olen ju alati tahtnud. Oleks vaid rohkem vaba raha. Rõõmule järgnes mõttelõng. Mis ma nüüd õigupoolest selle rahaga teen. Olen alati tahtnud reisida. Minna näiteks Lõuna-Aafrikat avastama. Olgu. Nüüd oleks ju võimalus. Samas, kas ma ikka saaks? Tahan ju kooliga graafikus püsida. Tööd ka pikalt ei tahaks saata. See summa on suur, aga mitte nii suur, et reaalne elu pikalt saata ja lihtsalt lahkuda. Jõuaksin Aafrikasse, veidi reisiksin, raha oleks otsas. Mida ma teeks üürikorteri ja oma asjadega?
Olgu. Veel variante. Ühtki võlga mul pole, mida tagasi maksta. Õppelaenu ka mitte. Unistan korterist, kuid pelgan laenu kui sellist. 5500 eurot sobiks sissemakseks enam-vähem küll, aga pärast seda oleksin ikkagi võlaorjuses. Ostaks mõne ilusa asja endale parem, aga on mul midagi konkreetset hetkel vaja? Oleks ma õnnelikum, kui endale suure teleka ostaksin? Ja kuhu ma selle oma üürikas ikkagi paneks. Ja nii ma istusin ega teadnud, mida oma suure õnne ehk 5500 euroga pihta hakata.
Ja siis ma ärkasin. See oli uni.
Vaatasin seepeale oma kodus ringi, vaatasin asju. Mõtlesin, kui ma näiteks tahaks kuskile ära minna. Oleks aega vaid 15 minutit – minek, haara 10 asja. Kõik. Muu jääb maha.
Need oleks (lisaks seljas olevatele riietele, jalas olevatele papudele).
Metsasarv
Läpakas
Rahakott
Mobiiltelefon
Mu tähtsate asjade karp (mõned pildid, olulised paberid, kirjad jms)
Sünnipäevaks saadud pilt tekstiga „Mis mõtled?“
Sünnipäevaks saadud valge äratuskell
Sergei Jessenini luulekogu
„Mulholland Drive’i“ soundtrack
Kiiu kodu võtmed
Kõik. Ja võiks minna.
Pagan, ma olen kohati ikka äärmiselt pealiskaudne materialist.
Thursday, November 17, 2011
Saturday, October 1, 2011
Küsimused ja vastused
Paari nädala jooksul on kolm tuttavat mult armunõu küsinud. Erinevatel teemadel. Näiteks sedagi, kuidas oleks õige läheneda inimesele, kes meeldib, kas oleks üldse mõtet (jah, tean, kõlab justkui 15aastaste teemadering). Üks sõber ütles, et ta pelgab ja mina olevat ju hea suhtleja, kes taolist asja julgeks teha mõtlemata sekunditki.
Oot, mina ja julge? Teatud asjades olen ma pigem selline: parim taktika on see, et ma ei teegi midagi. Mitte kui midagi.
Uskuge mind, see ei tööta.
Aga tagasi nõuannete juurde. Jah, andsin siiski nõu. Sest kokkuvõttes ju ei peagi olema suhteekspert, sest inimesed üldjuhul on juba ära otsustanud, mida nad arvavad, mida tahavad. Nõu küsitakse vaid selleks, et saada kinnitust.
Kui ka nõu pole selline, mida oled oodanud, leiad sada argumenti, et põhjendada ära: sõber ikka ei tea midagi, teine variant oleks parem.
Olen ise samasugune, kohati liigagi. Mul on kinnistunud arusaamad, kuidas asi peab olema ja teisiti ei saa.
Täna läksin koolis vaidlema õppejõuga. Akadeemiline inglise keel. Kirjutasin essee, mis mulle endale väga meeldis. Õppejõule mitte: sa pead oma ajakirjanduslikku stiili mujal viljelema, meil on kindlad reeglid, kuidas seda vormistada. Minu muige peale - aga ma ei viitsi igavalt kirjutada, lugejal peab huvitav olema – kostis ta, et vahel ongi vaja igav olla.
Hiljem mõtlesin selle üle veidi ja olgem ausad, tegelikult on taolise vajaduseta üleolevuse taga mitte see, et teisel oleks huvitav (kirjutan huvitavalt, sina loe ja naudi), vaid selles, et endal oleks huvitav. Enda äraspidised mängud. Noojh, vähemasti oskan endale tuhka pähe raputada.
Mõnes asjas veel. Minnes tagasi selle alguse peale – mina ei tee kunagi midagi. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin järeldusele: kurat võtaks, ma pole midagi teinud 1,5 aastat, miks ma üldse võtan endale õiguse mõelda: aga oleks ju võinud. Ootaja jääbki asjatult ootama. Ja see, keda ta ootab, on ammu eluga edasi läinud. Ega rongki jaamas hilinejaid oota. Uksed sulguvad.
Seosetu jutu jätkuks ka midagi positiivset. Kohustuslikku sagimist on palju, kuid tegelikult see mulle meeldib. Eriti mis puudutab kooli ja Põhjalat.
Ja eks saab ka veidi end liigutatud. Olen paar korda võrkpallitrennis käinud ja kui just püsimatus ei ründa, üritan ka edaspidi käia. Muidugi, eks mu käed näevad näiteks hetkel välja kui süstival narkomaanil (täpikesed aka sinikad randmetel) sest algajana suudan ma väga osavalt palli vastu võtta. Osavalt pidi jutumärkides olema.
Vot. Side lõpp.
Oot, mina ja julge? Teatud asjades olen ma pigem selline: parim taktika on see, et ma ei teegi midagi. Mitte kui midagi.
Uskuge mind, see ei tööta.
Aga tagasi nõuannete juurde. Jah, andsin siiski nõu. Sest kokkuvõttes ju ei peagi olema suhteekspert, sest inimesed üldjuhul on juba ära otsustanud, mida nad arvavad, mida tahavad. Nõu küsitakse vaid selleks, et saada kinnitust.
Kui ka nõu pole selline, mida oled oodanud, leiad sada argumenti, et põhjendada ära: sõber ikka ei tea midagi, teine variant oleks parem.
Olen ise samasugune, kohati liigagi. Mul on kinnistunud arusaamad, kuidas asi peab olema ja teisiti ei saa.
Täna läksin koolis vaidlema õppejõuga. Akadeemiline inglise keel. Kirjutasin essee, mis mulle endale väga meeldis. Õppejõule mitte: sa pead oma ajakirjanduslikku stiili mujal viljelema, meil on kindlad reeglid, kuidas seda vormistada. Minu muige peale - aga ma ei viitsi igavalt kirjutada, lugejal peab huvitav olema – kostis ta, et vahel ongi vaja igav olla.
Hiljem mõtlesin selle üle veidi ja olgem ausad, tegelikult on taolise vajaduseta üleolevuse taga mitte see, et teisel oleks huvitav (kirjutan huvitavalt, sina loe ja naudi), vaid selles, et endal oleks huvitav. Enda äraspidised mängud. Noojh, vähemasti oskan endale tuhka pähe raputada.
Mõnes asjas veel. Minnes tagasi selle alguse peale – mina ei tee kunagi midagi. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin järeldusele: kurat võtaks, ma pole midagi teinud 1,5 aastat, miks ma üldse võtan endale õiguse mõelda: aga oleks ju võinud. Ootaja jääbki asjatult ootama. Ja see, keda ta ootab, on ammu eluga edasi läinud. Ega rongki jaamas hilinejaid oota. Uksed sulguvad.
Seosetu jutu jätkuks ka midagi positiivset. Kohustuslikku sagimist on palju, kuid tegelikult see mulle meeldib. Eriti mis puudutab kooli ja Põhjalat.
Ja eks saab ka veidi end liigutatud. Olen paar korda võrkpallitrennis käinud ja kui just püsimatus ei ründa, üritan ka edaspidi käia. Muidugi, eks mu käed näevad näiteks hetkel välja kui süstival narkomaanil (täpikesed aka sinikad randmetel) sest algajana suudan ma väga osavalt palli vastu võtta. Osavalt pidi jutumärkides olema.
Vot. Side lõpp.
Wednesday, August 17, 2011
Virtuaalne lein
Paar aastat tagasi kirjutasin (paraku) tihtilugu lehte pikki lugusid rubriigist "hukkus inimene, mis juhtus, kes ta oli, kes jäävad leinama". Juba toona imestasin, et lein on leidnud uue virtuaalse väljendusvormi.
Noorte inimeste hukkumise puhul oli lausa kohustuslik video YouTube´is – südantlõhestav muusika ja taustaks pildid varalahkunud sõbrast. Kusjuures, tihtilugu olid pildid tüüpilised peofotod – lõbutseme, pilk hägune, joogid käes.
Ma ei mõistnud.
Kuid nüüd on asjad edasi läinud. Olin nädalavahetusel tööl ja tuli tegeleda ka motovõistlusel õnnetult hukkunud noore fotograafiga. Pühapäeval nägin äkki, et uues elukeskkonnas Facebookis ilmus seinale „Kastutajale X meeldib kaastunde avaldus … omakstele“. Just, omakstele… Kirjapilt just säärane oli.
Minu jaoks tundus seegi väljendusvorm kuidagi nii, ma ei teagi. Judinaid tekitav. Kuhu oleme me jõudnud. Ajad on muutunud. Olen nii mõnigi kord Facebookiski näinud, et lähedase surma kohta antakse seal teada. Mõni inimene vajutab taolise postituse all ka "like". Kui keegi minu lähedastest sureks, siis viimane koht, kus ma selle kohta märkme poetaks, oleks Facebook.
Minnes aga tagasi alguse juurde ja meedia rolli juurde. Mis oli/on taoliste lugude puhul kõige raskem. Aga loomulikult lähedased. Kuidas sa helistad kellelegi ja ütled: tere, teie laps hukkus, räägiks sellest paar sõna.
Nüüd võiks ju nentida: aga viisakas ja mõistlik ongi lähedasi mitte segada, kirjutada teisiti. Toetuda faktidele juhtunu kohta, küsida ehk lisa mõne hukkunu tuttava käest.
Aga toon vastupidise näite, mis mul endal kunagi ette tuli.
Spordivõistlusel hukkus traagiliselt 15aastane tüdruk. Valulik juhtum. Keegi otseselt süüdi polnud, kurb asjaolude kokkusattumus.
Igatahes. Kirjutasin lugu ja juurdlesin terve päeva, kas helistada vanematele ka. Ei helistanud. Tegu oli nii noore inimesega ja arvasin, et antud olukorras - vahetult pärast juhtunut - oleks see kohatu.
Lugu ilmus. Ja mulle kirjutas tüdruku ema. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid mõte oli selline: kui te kirjutate meie lapsest loo, oleks viisakas ka meiega rääkida. Tunneme, et oleksime justkui kõrvaltvaatajad, kellele ei vaevuta isegi ütlema, et lugu ilmub.
Tundsin end halvasti. Õigustatult.
Aga see on vaid üks näide. Võib olla ka vastupidiseid reaktsioone. Kuid vaikides ja mitte ühendust võttes seda ju teada ei saa.
Noorte inimeste hukkumise puhul oli lausa kohustuslik video YouTube´is – südantlõhestav muusika ja taustaks pildid varalahkunud sõbrast. Kusjuures, tihtilugu olid pildid tüüpilised peofotod – lõbutseme, pilk hägune, joogid käes.
Ma ei mõistnud.
Kuid nüüd on asjad edasi läinud. Olin nädalavahetusel tööl ja tuli tegeleda ka motovõistlusel õnnetult hukkunud noore fotograafiga. Pühapäeval nägin äkki, et uues elukeskkonnas Facebookis ilmus seinale „Kastutajale X meeldib kaastunde avaldus … omakstele“. Just, omakstele… Kirjapilt just säärane oli.
Minu jaoks tundus seegi väljendusvorm kuidagi nii, ma ei teagi. Judinaid tekitav. Kuhu oleme me jõudnud. Ajad on muutunud. Olen nii mõnigi kord Facebookiski näinud, et lähedase surma kohta antakse seal teada. Mõni inimene vajutab taolise postituse all ka "like". Kui keegi minu lähedastest sureks, siis viimane koht, kus ma selle kohta märkme poetaks, oleks Facebook.
Minnes aga tagasi alguse juurde ja meedia rolli juurde. Mis oli/on taoliste lugude puhul kõige raskem. Aga loomulikult lähedased. Kuidas sa helistad kellelegi ja ütled: tere, teie laps hukkus, räägiks sellest paar sõna.
Nüüd võiks ju nentida: aga viisakas ja mõistlik ongi lähedasi mitte segada, kirjutada teisiti. Toetuda faktidele juhtunu kohta, küsida ehk lisa mõne hukkunu tuttava käest.
Aga toon vastupidise näite, mis mul endal kunagi ette tuli.
Spordivõistlusel hukkus traagiliselt 15aastane tüdruk. Valulik juhtum. Keegi otseselt süüdi polnud, kurb asjaolude kokkusattumus.
Igatahes. Kirjutasin lugu ja juurdlesin terve päeva, kas helistada vanematele ka. Ei helistanud. Tegu oli nii noore inimesega ja arvasin, et antud olukorras - vahetult pärast juhtunut - oleks see kohatu.
Lugu ilmus. Ja mulle kirjutas tüdruku ema. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid mõte oli selline: kui te kirjutate meie lapsest loo, oleks viisakas ka meiega rääkida. Tunneme, et oleksime justkui kõrvaltvaatajad, kellele ei vaevuta isegi ütlema, et lugu ilmub.
Tundsin end halvasti. Õigustatult.
Aga see on vaid üks näide. Võib olla ka vastupidiseid reaktsioone. Kuid vaikides ja mitte ühendust võttes seda ju teada ei saa.
Wednesday, July 20, 2011
Hetked. Lihtsalt.
Korterinaabrist
Ta pidas pika monoloogi. Seletas, et läheb reisile. Venemaale. Kuulasin ära, noogutasin ja ütlesin vaid ühe lause: sa räägid eesti keelt paremini kui varem. Ta sai aru ja ütles vastu, et käib keelekursusel.
Tundsin end veidi halvastigi, et ma nii antisotsiaalne olen, keelepraktikat ta minu käest ei saa. Trehvame köögis või esikus. Paar lauset. Punkt.
Tööst
1. juulil sai neli aastat. Mõni päev hiljem tähistati ettevõtte sünnipäeva. Neile, kel täitus kümme aastat, anti suured graafilised pildikesed. Hea kodus seinale riputada. Võpatasin, kas saan ka kunagi pildi? Viisin mõtted mujale: sinine taevas, roheline muru, päike.
Aeg ja lapsed
Iga kord, kui satun Woodstocki kanti, vaatan üle tee. Ilus maja. Üks aken on nii maru tuttav. Kuidas me mitu aastat tagasi N-ga sealt tänavapilti jälgisime, nina ees rummiklaasid ja taustaks mängimas Maksim. Naersime. Hommikul ärgates ootas juba köögis valge karp, mis oli täis mitte just tervislikke friikartuleid. Söögiplatsi toodang. Vaatasime uuesti aknast välja. Samad tegelased, kes öösel tänavapilti ilmestasid, seisid ikka veel Woodstocki ees. Ja see ei tundunud isegi kummaline.
Nüüd avan talle tööl uksi ja patsutan vahel naljatamisi kõhtu. Eks oligi aeg. Õnne tema perele!
Meeldimistest
Üks hea sõbranna nentis eelmisel nädalal, et pagan, mul võiks keegi ikka olla: ilus, tark ja muude taoliste omadustega. Muigasin, et mul pole õigupoolest selleks aegagi. Ja ma pole kunagi see, kes meeleheitlikult kedagi otsiks. Ning ausalt, ega õigupoolest vähemasti praegu tahagi.
Ja üldse, mida olen täheldanud. Kui mulle ka keegi väga, väga, väga meeldib, mida ma teen? Mitte midagi. Jah, see oligi vastus: mitte midagi. Isegi tere ei suuda öelda.
Kiiust
Koht, kus pole ühtegi poodi. Koht, kuhu bussiga sõitmine on ikka maru kallis. Lapsepõlvekodu. Veetsin jaanilaupäeva seal ja peab ütlema, et tore oli. Omamoodi nostalgialaks, samas ka värskendus. Nägin mitmeid põhikoolikaaslasi. Paljudel neist juba pisiperegi käes. Ma miskipärast arvan, et kunagi jõuan sinna otsaga tagasi. Noh, kui ma juba hallikarva olen ning linnaelust tüdinenud. 60aastaselt?
Vanaemast
- Meie majja kolis nii tore noorpaar. Noormees õpib arstiks, tüdruk tegeleb bioloogiaga. Nii armsad inimesed. Ma ikka mõtlen, et sinul võiks kena noormees olla. Selline autoga.
- Vanaema, lõpeta ära.
- Sul oli ju vahepeal üks noormees, kellega koos elasid… Aga tal polnud autot, jah?
- Tal ei olnud autot. Ja ta oli, jätkuvalt on, mu sõber. Rõhutan: sõber. Me lihtsalt jagasime korterit. Kas ma pole seda miljon korda rääkinud?
- Kui sul oleks noormees, siis ma aitaks teid. Annaksin veidi taskuraha, et saaksite kinos ja teatris käia ja…
- Aitab. Vahetame teemat. Kuidas Tartus ilm on?
… Vabas vormis vahendatud telefonivestlus.
Põhjalast
Oli aprill. Semestri keskpaik. Mulle ju meeldibki eriline olla - mis tutvumisõhtud või muu trall? Saatsin Tallinna koondise esimehele (õigemini – esinaisele) kirja. Loomulikult panin selle teele aadressil, mis viis mu kirja otse siselisti. Kõik nägid ja teadsid, et miski tegelane otsustas nüüd liituda. Tuleb ju ikka suure pauguga alustada.
Igatahes, praegu ütlen, et väga õige otsus oli. Minu jaoks õige koht. Õiged inimesed ja muu selline. Loodan vaid, et edaspidigi aega jätkub. Töö ja kool võtavad ka oma. Samas, minu puhul on see, et aega on vähe, aga kui on asi, mis mind intrigeerib, siis on mul alati aega.
Sellised väikesed mõtelused üle mitte nii väikese aja.
Tahtsin esiti panna postituse pealkirjaks „Huligaani pihtimus“ (Ajendatult Majakovski hüüdnimest ja Jessenini luuletuse pealkirjast), kuid loobusin. Mis huligaan ma ikka olen. :)
Ta pidas pika monoloogi. Seletas, et läheb reisile. Venemaale. Kuulasin ära, noogutasin ja ütlesin vaid ühe lause: sa räägid eesti keelt paremini kui varem. Ta sai aru ja ütles vastu, et käib keelekursusel.
Tundsin end veidi halvastigi, et ma nii antisotsiaalne olen, keelepraktikat ta minu käest ei saa. Trehvame köögis või esikus. Paar lauset. Punkt.
Tööst
1. juulil sai neli aastat. Mõni päev hiljem tähistati ettevõtte sünnipäeva. Neile, kel täitus kümme aastat, anti suured graafilised pildikesed. Hea kodus seinale riputada. Võpatasin, kas saan ka kunagi pildi? Viisin mõtted mujale: sinine taevas, roheline muru, päike.
Aeg ja lapsed
Iga kord, kui satun Woodstocki kanti, vaatan üle tee. Ilus maja. Üks aken on nii maru tuttav. Kuidas me mitu aastat tagasi N-ga sealt tänavapilti jälgisime, nina ees rummiklaasid ja taustaks mängimas Maksim. Naersime. Hommikul ärgates ootas juba köögis valge karp, mis oli täis mitte just tervislikke friikartuleid. Söögiplatsi toodang. Vaatasime uuesti aknast välja. Samad tegelased, kes öösel tänavapilti ilmestasid, seisid ikka veel Woodstocki ees. Ja see ei tundunud isegi kummaline.
Nüüd avan talle tööl uksi ja patsutan vahel naljatamisi kõhtu. Eks oligi aeg. Õnne tema perele!
Meeldimistest
Üks hea sõbranna nentis eelmisel nädalal, et pagan, mul võiks keegi ikka olla: ilus, tark ja muude taoliste omadustega. Muigasin, et mul pole õigupoolest selleks aegagi. Ja ma pole kunagi see, kes meeleheitlikult kedagi otsiks. Ning ausalt, ega õigupoolest vähemasti praegu tahagi.
Ja üldse, mida olen täheldanud. Kui mulle ka keegi väga, väga, väga meeldib, mida ma teen? Mitte midagi. Jah, see oligi vastus: mitte midagi. Isegi tere ei suuda öelda.
Kiiust
Koht, kus pole ühtegi poodi. Koht, kuhu bussiga sõitmine on ikka maru kallis. Lapsepõlvekodu. Veetsin jaanilaupäeva seal ja peab ütlema, et tore oli. Omamoodi nostalgialaks, samas ka värskendus. Nägin mitmeid põhikoolikaaslasi. Paljudel neist juba pisiperegi käes. Ma miskipärast arvan, et kunagi jõuan sinna otsaga tagasi. Noh, kui ma juba hallikarva olen ning linnaelust tüdinenud. 60aastaselt?
Vanaemast
- Meie majja kolis nii tore noorpaar. Noormees õpib arstiks, tüdruk tegeleb bioloogiaga. Nii armsad inimesed. Ma ikka mõtlen, et sinul võiks kena noormees olla. Selline autoga.
- Vanaema, lõpeta ära.
- Sul oli ju vahepeal üks noormees, kellega koos elasid… Aga tal polnud autot, jah?
- Tal ei olnud autot. Ja ta oli, jätkuvalt on, mu sõber. Rõhutan: sõber. Me lihtsalt jagasime korterit. Kas ma pole seda miljon korda rääkinud?
- Kui sul oleks noormees, siis ma aitaks teid. Annaksin veidi taskuraha, et saaksite kinos ja teatris käia ja…
- Aitab. Vahetame teemat. Kuidas Tartus ilm on?
… Vabas vormis vahendatud telefonivestlus.
Põhjalast
Oli aprill. Semestri keskpaik. Mulle ju meeldibki eriline olla - mis tutvumisõhtud või muu trall? Saatsin Tallinna koondise esimehele (õigemini – esinaisele) kirja. Loomulikult panin selle teele aadressil, mis viis mu kirja otse siselisti. Kõik nägid ja teadsid, et miski tegelane otsustas nüüd liituda. Tuleb ju ikka suure pauguga alustada.
Igatahes, praegu ütlen, et väga õige otsus oli. Minu jaoks õige koht. Õiged inimesed ja muu selline. Loodan vaid, et edaspidigi aega jätkub. Töö ja kool võtavad ka oma. Samas, minu puhul on see, et aega on vähe, aga kui on asi, mis mind intrigeerib, siis on mul alati aega.
Sellised väikesed mõtelused üle mitte nii väikese aja.
Tahtsin esiti panna postituse pealkirjaks „Huligaani pihtimus“ (Ajendatult Majakovski hüüdnimest ja Jessenini luuletuse pealkirjast), kuid loobusin. Mis huligaan ma ikka olen. :)
Sunday, February 27, 2011
Rerun
Järjekordne mõtteobadus: laiskus on asjalikkus ilma näilise eesmärgita.
Ent tegelikult, mõned mõtted seoses olematu sünnipäevaga (tuleval aastal on õige päev kah, siis ehk tähistan).
Järjekordne aastake möödus kiiresti. Võiks öelda, et juhtus palju, aga nii ja naa.
Tähelepanekud.
Kui midagi ei toimi, tuleb seda tunnistada. Midagi muuta. Oma harjumustest kümne küünega kinni hoidmine ei ole alati parim lahendus.
Muidugi, öelda seda tõdemust on lihtsam kui järgida. Nii eraelus kui muudel rinnetel.
Haridusteed saab tallata vaid vabatahtlikult ja kirega. Sunniviisiliselt (ma ju pean, ühiskond nõuab, pean teistele tõestama, paberit on vaja – ei).
Totaalne armumine esimesest silmapilgust on võimalik. Totaalse armastuse ja silmapilkude seose kohta andmed puuduvad. Armastus on üldse selline keeruline mõiste…
Võlg on võõra oma! Siiski flirtisin esimest korda tõsiselt mõttega pangaga abielluda. Igavikulised plaanid… Siiski jäi abielu sõlmimata (veel?).
Võlg on võõra oma ka tulevikus, kuid kunagi ei või teada.
Nüüd võiks veel välja tuua, et käisin esimest korda Hiiumaal, “avastasin”, et poliitika ongi räpane, kaotasin elust paar ebamääraselt (mitte)vajalikku inimest, sain juurde rohkem kui paar üheselt olulist inimest… Ahh, aitab praeguseks küll.
Üks asi, mis aga alati sünnipäeva puhul meeldib: tähistab ka talve lõppu. Kevad toob alati uue hingamise, toob arvatavasti ka tänavu. Aastaaegadest mu vaieldamatu lemmik.
Ent tegelikult, mõned mõtted seoses olematu sünnipäevaga (tuleval aastal on õige päev kah, siis ehk tähistan).
Järjekordne aastake möödus kiiresti. Võiks öelda, et juhtus palju, aga nii ja naa.
Tähelepanekud.
Kui midagi ei toimi, tuleb seda tunnistada. Midagi muuta. Oma harjumustest kümne küünega kinni hoidmine ei ole alati parim lahendus.
Muidugi, öelda seda tõdemust on lihtsam kui järgida. Nii eraelus kui muudel rinnetel.
Haridusteed saab tallata vaid vabatahtlikult ja kirega. Sunniviisiliselt (ma ju pean, ühiskond nõuab, pean teistele tõestama, paberit on vaja – ei).
Totaalne armumine esimesest silmapilgust on võimalik. Totaalse armastuse ja silmapilkude seose kohta andmed puuduvad. Armastus on üldse selline keeruline mõiste…
Võlg on võõra oma! Siiski flirtisin esimest korda tõsiselt mõttega pangaga abielluda. Igavikulised plaanid… Siiski jäi abielu sõlmimata (veel?).
Võlg on võõra oma ka tulevikus, kuid kunagi ei või teada.
Nüüd võiks veel välja tuua, et käisin esimest korda Hiiumaal, “avastasin”, et poliitika ongi räpane, kaotasin elust paar ebamääraselt (mitte)vajalikku inimest, sain juurde rohkem kui paar üheselt olulist inimest… Ahh, aitab praeguseks küll.
Üks asi, mis aga alati sünnipäeva puhul meeldib: tähistab ka talve lõppu. Kevad toob alati uue hingamise, toob arvatavasti ka tänavu. Aastaaegadest mu vaieldamatu lemmik.
Saturday, February 12, 2011
Nutt ja hala
Sattusin üle pika aja Lasnamäele. Sealt lahkumiseks suutsin muidugi valida bussi, mis alles alustas oma ringi paneelmajade vahel. Kesklinna sõitmiseks kulus umbes 35-40 minutit.
Eks ma siis istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin. Mulle meeldib teistelt küsida: mis sa mõtled? Mul on isegi laual sünnipäevaks saadud pilt, kus minu näolapi kõrval jutumull ja täpselt sama lause. Jah, meeldib küsida teistelt, aga vahel peaks ka endalt. Ja täpselt nii ma endalt bussis küsisin. Ja vastasin ka ausalt. Ma ei ole vihane. Ma olen kurb, paganama kurb. Kurb olukord, kas pole? Ikka mõtled, mis ise oled valesti teinud, miks läks nii. Ütleks, et tüüpiline, aga jätan vahele, pole irooniasoonel. Mis kõikse hullem, oled kurb, aga tead, et oled selles olukorras ka võimetu midagi muutma. Jah, alati ei saa nii: mina tahan, nii peab olema. Tõsta käed nõutult üles, raputada pead ja tunnistada, läks nii.
Kahju on. Paganama kahju.
Eks ma siis istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin. Mulle meeldib teistelt küsida: mis sa mõtled? Mul on isegi laual sünnipäevaks saadud pilt, kus minu näolapi kõrval jutumull ja täpselt sama lause. Jah, meeldib küsida teistelt, aga vahel peaks ka endalt. Ja täpselt nii ma endalt bussis küsisin. Ja vastasin ka ausalt. Ma ei ole vihane. Ma olen kurb, paganama kurb. Kurb olukord, kas pole? Ikka mõtled, mis ise oled valesti teinud, miks läks nii. Ütleks, et tüüpiline, aga jätan vahele, pole irooniasoonel. Mis kõikse hullem, oled kurb, aga tead, et oled selles olukorras ka võimetu midagi muutma. Jah, alati ei saa nii: mina tahan, nii peab olema. Tõsta käed nõutult üles, raputada pead ja tunnistada, läks nii.
Kahju on. Paganama kahju.
Sunday, January 30, 2011
S-tähega armastus
Sissejuhatus puudub
Süüdimatu armastus – Sa oled veendunud, et oled temasse armunud. Punkt. Sellega asi piirdubki. Mis on su tõelised tunded, miks arvad, et oled armunud – see jääb küsimärgiks. Sa kuulutad oma lähikondlastele, et see inimene ongi see täiuslik inimene. Põhjendused on napid, kuid veendumus seda tugevam. Kas süüdimatu armastus tähendab süüdimatut suhet? Mitte tingimata, see võibki jääda vees hulpimiseks. See teine ei pruugi mõista, vahel teadagi, et sina kuskil oma "püha tõde" kuulutad.
Süütu armastus – Silmad paisuvad suureks, näole ilmub sundimatu naeratus. Õhkad, kas või kujundlikult. Ta on nii ilus, hea, tark. Sa pead temast lugu, kuid ei torma murdma. See pole see. See on lihtsalt teadmine, et kuskil kaugel – olgu siis klassiruumi ees, telerikastis, kontoris… Temast mõtlemine tekitab hea tunde. Võib-olla paari kuu pärast enam ei tekitagi, aga sa võid alati meenutada, et oli see üks inimene. Sa kunagi ei lootnudki enamat. See pole see.
Sunduslik armastus – See on ju õige, kinnitad endale. Miks ronida välja mugavustsoonist, see oleks keerulisem, kui leppida lihtsalt olemisega. Jah, on hetki, mis on väga ilusad. Jah, minevikus on neid enamgi. Vahel mõtled neile ja kinnitad veelkord: nii on õige. Sa sobid temaga, on millest rääkida.
Kohati tuleb hetki, mil tahaksid lihtsalt kaduda, olla omaette, kuid need on ületatavad. Ühised sõbrad,ühine kodu, ehk ka lapsed. Seda ju niisama nurka ei viska. Mugavus ennekõike. Tea, kas teaduslikult tõestatud, ent kui piisavalt kaua endale midagi kinnitada, hakkad ise ka uskuma.
Sobimatu armastus – Mõni ei joo kohvi, mõni ei söö liha, mõni keerab armastusele selja. Nii lihtne see ongi. Kokteiliklaas käes ja meelas pilk ees: mina ei tee suhteid. Iga inimese vallutamine on justkui trofee. Ja nii lihtne, sa ei pea vastutama kellegi ees. Sinu elu on sinu elu. Vabadus on ju see miski, mille poole püüelda. Mis on muidugi paratamatu oht. Libastud. Tuleb see keegi, kellega tahaks oma sobimatuse tõotust murda. Kuid sa ei tee seda. Kas mõistad liiga hilja või vara, see polegi oluline. Sa lihtsalt ei tee seda. Oht kaotada tundub nii suur, et lahkud sündmuskohalt enne, kui sündmus ise toimuda saakski.
Seksuaalne armastus – On sõltuvusi, millest on raske lahti saada. On sõltuvusi, millest võiks ju päevapealt loobuda, kuid ei taha… Sa sobid temaga füüsiliselt. Füüsilises mõttes on see nii-öelda ideaalne partner. Sa ootad neid hetki, mis koos veedate. Füüsiliselt on ju hea.
Aga edasi… Edasi polegi midagi. Võite hästi läbi saada, rääkida elust ja olust, kuid see on pealispinna puurimine. Tahtlik pealispindne suhtlus. Aga muud ei ootagi. See pole see inimene, kellega kujutaksid end mõnes teises plaanis ette. Kas see on jätkusuutlik? Vaevalt küll, aga on ju hea. Hea on suhteline mõiste.
See armastus – kuidas need ladina seebikad olidki. Vaene tüdruk ja rikas poiss. Õelad tädid ja onud. Brünett salakaval bravuuritar, kes ise poissi tahab ja vaese tüdruku rentslisse heidaks. Draamat vähemasti 180 episoodiks. Lõpuks aga tüdruk ja poiss jäävad kokku, sest armastus on ülim! Muidugi, me ei tea, kas järgmised 180 episoodi tooks lahutuse ja kohtusaaga, aga… Kaldusin teemast kõrvale.
See armastus, see miski. Sa hindad ka teise vigu, sa naudid iga hetke, mis koos olete. Sa ei mõtle sellele, mis juhtub viie aasta pärast, sest tead sisimas, et selle pärast ei peagi muretsema. Sa tunned teda. Ei tundnud esimesest silmapilgust, kuid õppisid tundma. Ja mitte sunnitult, vaid soovist olla koos. Teiste arvamus siin ei loe, miks peakski. Kaks inimest, kes jäägitult teineteist armastavad, teavad ise, mis on õige. Tööl võib minna kehvasti, rahakott ei vaju raskuse all kaldu, kuid sa oled õnnelik. Sa vaatad talle otsa ja mõistad ise, kui vedanud sul on… Elu ei pea olema seebiooper.
Sisukokkuvõte puudub
Süüdimatu armastus – Sa oled veendunud, et oled temasse armunud. Punkt. Sellega asi piirdubki. Mis on su tõelised tunded, miks arvad, et oled armunud – see jääb küsimärgiks. Sa kuulutad oma lähikondlastele, et see inimene ongi see täiuslik inimene. Põhjendused on napid, kuid veendumus seda tugevam. Kas süüdimatu armastus tähendab süüdimatut suhet? Mitte tingimata, see võibki jääda vees hulpimiseks. See teine ei pruugi mõista, vahel teadagi, et sina kuskil oma "püha tõde" kuulutad.
Süütu armastus – Silmad paisuvad suureks, näole ilmub sundimatu naeratus. Õhkad, kas või kujundlikult. Ta on nii ilus, hea, tark. Sa pead temast lugu, kuid ei torma murdma. See pole see. See on lihtsalt teadmine, et kuskil kaugel – olgu siis klassiruumi ees, telerikastis, kontoris… Temast mõtlemine tekitab hea tunde. Võib-olla paari kuu pärast enam ei tekitagi, aga sa võid alati meenutada, et oli see üks inimene. Sa kunagi ei lootnudki enamat. See pole see.
Sunduslik armastus – See on ju õige, kinnitad endale. Miks ronida välja mugavustsoonist, see oleks keerulisem, kui leppida lihtsalt olemisega. Jah, on hetki, mis on väga ilusad. Jah, minevikus on neid enamgi. Vahel mõtled neile ja kinnitad veelkord: nii on õige. Sa sobid temaga, on millest rääkida.
Kohati tuleb hetki, mil tahaksid lihtsalt kaduda, olla omaette, kuid need on ületatavad. Ühised sõbrad,ühine kodu, ehk ka lapsed. Seda ju niisama nurka ei viska. Mugavus ennekõike. Tea, kas teaduslikult tõestatud, ent kui piisavalt kaua endale midagi kinnitada, hakkad ise ka uskuma.
Sobimatu armastus – Mõni ei joo kohvi, mõni ei söö liha, mõni keerab armastusele selja. Nii lihtne see ongi. Kokteiliklaas käes ja meelas pilk ees: mina ei tee suhteid. Iga inimese vallutamine on justkui trofee. Ja nii lihtne, sa ei pea vastutama kellegi ees. Sinu elu on sinu elu. Vabadus on ju see miski, mille poole püüelda. Mis on muidugi paratamatu oht. Libastud. Tuleb see keegi, kellega tahaks oma sobimatuse tõotust murda. Kuid sa ei tee seda. Kas mõistad liiga hilja või vara, see polegi oluline. Sa lihtsalt ei tee seda. Oht kaotada tundub nii suur, et lahkud sündmuskohalt enne, kui sündmus ise toimuda saakski.
Seksuaalne armastus – On sõltuvusi, millest on raske lahti saada. On sõltuvusi, millest võiks ju päevapealt loobuda, kuid ei taha… Sa sobid temaga füüsiliselt. Füüsilises mõttes on see nii-öelda ideaalne partner. Sa ootad neid hetki, mis koos veedate. Füüsiliselt on ju hea.
Aga edasi… Edasi polegi midagi. Võite hästi läbi saada, rääkida elust ja olust, kuid see on pealispinna puurimine. Tahtlik pealispindne suhtlus. Aga muud ei ootagi. See pole see inimene, kellega kujutaksid end mõnes teises plaanis ette. Kas see on jätkusuutlik? Vaevalt küll, aga on ju hea. Hea on suhteline mõiste.
See armastus – kuidas need ladina seebikad olidki. Vaene tüdruk ja rikas poiss. Õelad tädid ja onud. Brünett salakaval bravuuritar, kes ise poissi tahab ja vaese tüdruku rentslisse heidaks. Draamat vähemasti 180 episoodiks. Lõpuks aga tüdruk ja poiss jäävad kokku, sest armastus on ülim! Muidugi, me ei tea, kas järgmised 180 episoodi tooks lahutuse ja kohtusaaga, aga… Kaldusin teemast kõrvale.
See armastus, see miski. Sa hindad ka teise vigu, sa naudid iga hetke, mis koos olete. Sa ei mõtle sellele, mis juhtub viie aasta pärast, sest tead sisimas, et selle pärast ei peagi muretsema. Sa tunned teda. Ei tundnud esimesest silmapilgust, kuid õppisid tundma. Ja mitte sunnitult, vaid soovist olla koos. Teiste arvamus siin ei loe, miks peakski. Kaks inimest, kes jäägitult teineteist armastavad, teavad ise, mis on õige. Tööl võib minna kehvasti, rahakott ei vaju raskuse all kaldu, kuid sa oled õnnelik. Sa vaatad talle otsa ja mõistad ise, kui vedanud sul on… Elu ei pea olema seebiooper.
Sisukokkuvõte puudub
Subscribe to:
Posts (Atom)
