Kaastunne elavas mahlas...

Nautisin Alleni "Match Pointi" esimesel, teisel ja kolmandalgi korral. Ei ütle, et tegu ta parima filmiga, aga meeldib just see: mis siis, kui on kuritöö, aga karistus puudubki (koolipõlves loetud "Kuritöö ja karistus" kaotas oma võime intrigeerida umbes 80ndal leheküljel, kui kuritöö toimus, edasine miskipärast nõnda ei paelunud...).
Alleni filmis sooritab noorsand kuritöö ja hiljem ka piinleb. Aga mitte seetõttu, et ta kahetseks või karistust ihkaks, pigem kahetseb ta oma lohakust mõrva sooritamisel ja tunneb kartust võimaluse ees, äkki jäängi vahele.
Aga ei jää...

Rääkisin eile sõbrannaga üleüldisemalt sellest, et tihtipeale on paeluv jälgida neid, kel ei tekigi siseheitlust. Nad on üdini halvad ja nii ongi.
Aga, mõttekäik, mille sõbranna välja käis: kaasaelamine ja kaastunne, on sel üldse vahet? Tema meelest pole.
Mina korrutan, et on... Võtame mõned fiktsionaalsed kujud. Hans Landa ("Inglourious Basterds"), Anton Chigurh ("No Country for Old Men"), Patrick Bateman ("American Psycho"), Hans Beckert ("M") jne.
Neid idealiseerida ju polegi võimalik, on vaid võimalik hinnata, et see ongi see kurjus. Vist.

Ja samas, antikangelased, kelle puhul tajud ka seda va vähest inimlikkust. Võtame või "Citizen Kane`i", magnaadi, kes ei tundu esiti austust väärivat, kuid nähes tema teed ja viimaks nö valgustust ja pisutki mõistmist oma vigadest ("Rosebud"). Või hoopis Humbert Humbert ("Lolita"), kes on tark, piinatud omaenda lapsepõlve küüsis. Viimaks võtab elu mehelt, kes hävitanud nii palju süütuid hingi. Muidugi, ühe neist oli Humbert juba ise ammu hävitanud.
Ei, ikka ei saa kaasa tunda. Vist.

Lugesin eile uuesti läbi Stevensoni raamatu "Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde`ist". Voorused ja pahed. "Nägin, et kui nende kahe loomuse kohta, mis võitlesid minu teadvuses võis õigusega öelda, et olen neist ükskõik kumb, siis oli see vaid sellepärast nii, et olin ühtaegu mõlemad," kommenteeris tohtrihärra ise.
Aga nende lahutamine lõppes paratamatult hukuga, sest kui inimene annab taolisele kiusatusele järele, pole tagasitee enam võimalik.
Siinkohal võiks ju peeglisse vaadata ja mõelda, et meist keegi pole üdini hea. Ei, parem ei lasku sellesse. Vist.

Kokkuvõtteks, ma ei oskagi öelda, kas kaastundel ja kaasaelamisel nõnda suur vahe on. Habras kui juuksekarv?
Peab tunnistama, et miskipärast kipume kohati negatiivseid kangelasi siiski idealiseerima, küllap sestap, et nad julgevad teha seda, mida me ei julge.
Aga ausalt, üks asi, mida neil pole, mis on kordades enam väärt: puhas südametunnistus.
Ütlen oma üldiselt patuvaese elu taustal, et mitte miski pole magusam, kui teadmine, et sa sa ei pea olema Faust (tahaks saata korda halba, kuid ikka läheb nii, et saadad korda head), et positiivsete asjadega silma paista.
Fiktsioon las jääda fiktsiooniks (reaalse elu kurjamitele ei hakka tähelepanu osutamagi).