Maybe next year

Tänane mõtteobadus: meil ei ole saladusi, on ainult faktid, mis jätame parem enda teada.

Tänavused jõulupühad minevikku jäämas. Sai söödud, sai tüütuid komöödiaid vaadatud, sai hea sõbraga korraks linnas lumehangi mõõdetud, Kukus Deja vu tunne üle elatud.
Pisut turtsutud ka.

Ent üks asi jäi tegemata. Öeldakse ju, et jõulude aegu oleme täiesti ausad. Olin pikka aega - nii kolmveerand aastat ehk - vaaginud. Üht asja tahaks öelda. Ja miks mitte siis jõulude aegu. Mõtteks see jäigi. Leidsin, et nii ikka parem. Vist. Jah. Tähendab. Vist.

Nüüd aga uuele nädalale vastu. Lootusrikas. Vaid kaks tööpäeva ning seejärel vabadus. Aastavahetus saabub sedapuhku Riias. Huvitav vaheldus - näiteks eelmine aasta kakerdasin Tallinna vanalinnas, aastake varem üritasin Nataly kuusega tantsida, kolme aasta eest patseerisin tööasjus fotograafiga Vene uusrikaste glamuursetel pidudel ning hiljem intervjueerisin Rockstar'sis purjus Orukat. Kui nii mõelda, kas suudan tänavu enam millegagi üllatada?

Vot. Nüüd võiks mulle keegi muidugi ka puldi ulatada, et saaksin "Ausad valed" ekraanilt kaotada.

Jõuludest

Kui ma olin väike, siis oli kuusk ülioluline. Juba detsembri alguses korrutasin emale: kuusk, ruttu, tahan! Ja laeni! Just, tõsimeeli tahtsin laeni kuuske. Kahetaolises korteris on ikka vaja sellist, mis laeni ja laiad oksad takistavad elutuppa sisenemist.
Ehted pärinesid nõukaajast, neid vaatan siiani kohati heldimusega. Kui kunagi päris oma kodu ja perekond, ärandan (loe: küsin soolaleivaks)
Ja jõululaupäev. See oli veelgi olulisem. Juba hommikul mõtlesin kinkidest, praest ning kõigest muust, mis jõuludega kaasneb. Mis ajast ma enam jõuluvana ei uskunud, ei mäleta. Küll mäletan, et olles kaheksa-aastane mainisin emale: ma tahaks päkapikuga sellist diili, et ta külastab mind 12. sünnipäevani. Ilmselgelt olin ma siis juba "valgustuse" osaliseks saanud.
Tõesti, armastasin jõule. Armastasin sedagi, kui Kuusalu pasunakooriga 24. kirikus mängimas käisin. Armastasin totraid jõulufilme, mida iga aasta uuesti ja uuesti vaadatud sai.

Nüüd. Ma ei teagi. Kuidagi on see elevus vähenenud. Kohati pelgan, et olen ka seda masti inimene, kes ei suuda enam jõule nautida. See, kes kirub: mis kommertspüha, pähh. Ei tahaks, aga kohati lööb välja. Tõmbaks teki üle pea ning magaks nii 26. õhtupoolikuni välja.
Kipun seda põhjendama sellega, et mul pole suurt suguvõsa, kellega jõululauda jagada, võidu süüa ning tühjast-tähjast rääkida.
Tea, kas seegi tõsi. Olen alati jõululauas istunud ema ja vanaemaga (mitte siiski alati, vahemaa põhjuseks). Lapsepõlves ei häirinud.
Näis. Kui tänavu Kiius maandun, kas tuleb tuju peale. Või tõesti, löön käega ja valin mõne muu püha, mida jumaldada?!

Vaatasin, et eelmise postitusega pikk vahe jäänud. Ju pole midagi hingel kripeldanud. Elu on kulgenud. Ja mitte halvasti. Stabiilsus annab tunda. Hea stabiilsus.

Muide, jõululaupäeval on ka viimastel aastatel olnud siiski filmitraditsioonid. "Grinch" ja "Love Actually". Päris vastuolulised linateosed, elagu tasakaal.