Kodustatud kodutu

Ühel pimedal õhtul tänaval kõndides kartsin. Vene keelt kõnelevad lärmakad noormehed. Tänavavalgustid heitmas ähmaseid kiiri tänavale, mis meenutas kõike muud kui talve võlumaad. Sula.
Nägin varje. Tõstsin kiirust. Tõesti kartsin. Mis siis, kui tullakse ja…
Ei tuldud.

Hetk Põhja-Tallinnast. Ühel õhtul, kui mõtlesin, et kõnnin veidi edasi. Vaatan. Leiab ehk mõne uue keldripoe, kust joogijogurtit osta (ma ei tee nalja, just seda tahtsin).

Elan praegu Stroomi ranna lähedal. Nii ma seda ise defineerin. Kütteperioodi ootuses leidsin, et finantsolukorda arvestades tuleb veidi korrektiive teha.
Esimene stseen kõrvale heita. Tegelikult olen rahul.

Kui laiemalt mõelda, siis võiksin isegi öelda, et olen elukohti vahetanud kui sokke. Jah, Kiiu on mu päris. Tõesti – SEE ÜKS JA AINUS PÄRIS – kodu. Ent hiir tahab ikka urust välja.
Mulle praegu selline eluviis sobib. Noor inimene. Pole kümneid mööblitükke ja seda miskit, mis Tallinnas ühes kohas hoiab.
Mõndagi on kolimine õpetanud. Kas või seda, et heade sõprade käest neid üürida ei tasu. Rahaasjad ja sõprussuhted, ei ole ideaalne kombinatsioon.
Eks muudki.

Samas, mis kolimisse ja paiksusse puutub. Sõidan tööle bussiga number 3. Sõidab läbi Kopli ja Kalamaja. Hommikuti nimetan seda lasteaiabussiks. Oi kui palju noori emasid ja isasid (viimaseid kohati isegi rohkem) peale tuleb.
Olgu, lapsed on minu jaoks väga kauge tulevik. Aga korter… Kui mõelda Tallinna peale, siis oleks ilmselt Kalamaja see piirkond, kus elada tahaksin. Ja seda ei ütle ma pelgalt nendele hinnangutele toetudes, mida bussiaknast välja vahtides olen kogenud.
Või ka Uus Maailm.

Nii, aga aitab mõttelendudest. Kui taas kolin, teen järgmise linnukese nende linnukeste ritta. Ega see tulemata jää (loodetavasti mitte lähi-lähi-lähiajal).