Tartu piimakombinaat tundus erakordselt hiiglaslik. Justkui need Ameerika pilvelõhkujad, mida vahepeal televiisorist näidati. Ja nii palju inimesi, miks ometi? Järjekord oli ümber maja, kaugelt vaadates tundus, et rahvamass oli lausa kleepunud hoone seina külge. Kõik olid kuidagi närvilised. Tammuti jalalt-jalale, mõni pensionär poetas pisaragi. Oletan, et rõõmupisara. Ühel hetkel algas trügimine. Inimesed lausa jooksid. Kui vanaema kroonid vastu võttis, siis ta käed värisesid. Paljudel veelgi, oletan.
Mida ma ei mäleta, on esimene ost. Samuti pole kindel, mitu rubla mälestuseks jäi. Natuke ikka. Praeguseni peaks alles olema vanaema nõukaajast pärineva kapi sahtlis.
Olin nelja-aastane.
2011. Esimene ost eurode eest oli pilet trammis. Kalkuleerime. Odavamaks läinud teine, mõtlesin hiljem hangede vahel patseerides ja selleks hetkeks kasutatud piletit jõllitades.
Tõstsin pilgu ja ehmatasin, nägin teistki reaalsust. Hiigelplakat "Võid kindel olla". Miskipärast meenus hoopis Uncle Sam ja "I Want You"...
Kuhu ma jäingi? Valimisfoobiad jätaks kõrvale.
Ahh jaa, euro. Miinused-miinusteks, aga mul on hea meel.
Eks ole pikemas perspektiivis näha, kas kärped siseriiklikul tasandil ikkagi olid kogu seda vaeva väärt või on Euroopa Liidu allakäigutrepp pikk (ühtlasi siis meiegi).
Sellega meenus, esmaspäeval lähen Euroopa Liidu aines eksamit tegema. Palju õnne mulle. Tunnistan blondiinilikult ausalt: struktuur-struktuuriks, ent kõik teooriad, seadusandlus jms. Ma tõesti ei arvanud, et EL nii paganama keeruline on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 comments:
Post a Comment