Hetked. Lihtsalt.

Korterinaabrist
Ta pidas pika monoloogi. Seletas, et läheb reisile. Venemaale. Kuulasin ära, noogutasin ja ütlesin vaid ühe lause: sa räägid eesti keelt paremini kui varem. Ta sai aru ja ütles vastu, et käib keelekursusel.
Tundsin end veidi halvastigi, et ma nii antisotsiaalne olen, keelepraktikat ta minu käest ei saa. Trehvame köögis või esikus. Paar lauset. Punkt.

Tööst
1. juulil sai neli aastat. Mõni päev hiljem tähistati ettevõtte sünnipäeva. Neile, kel täitus kümme aastat, anti suured graafilised pildikesed. Hea kodus seinale riputada. Võpatasin, kas saan ka kunagi pildi? Viisin mõtted mujale: sinine taevas, roheline muru, päike.

Aeg ja lapsed
Iga kord, kui satun Woodstocki kanti, vaatan üle tee. Ilus maja. Üks aken on nii maru tuttav. Kuidas me mitu aastat tagasi N-ga sealt tänavapilti jälgisime, nina ees rummiklaasid ja taustaks mängimas Maksim. Naersime. Hommikul ärgates ootas juba köögis valge karp, mis oli täis mitte just tervislikke friikartuleid. Söögiplatsi toodang. Vaatasime uuesti aknast välja. Samad tegelased, kes öösel tänavapilti ilmestasid, seisid ikka veel Woodstocki ees. Ja see ei tundunud isegi kummaline.
Nüüd avan talle tööl uksi ja patsutan vahel naljatamisi kõhtu. Eks oligi aeg. Õnne tema perele!

Meeldimistest
Üks hea sõbranna nentis eelmisel nädalal, et pagan, mul võiks keegi ikka olla: ilus, tark ja muude taoliste omadustega. Muigasin, et mul pole õigupoolest selleks aegagi. Ja ma pole kunagi see, kes meeleheitlikult kedagi otsiks. Ning ausalt, ega õigupoolest vähemasti praegu tahagi.
Ja üldse, mida olen täheldanud. Kui mulle ka keegi väga, väga, väga meeldib, mida ma teen? Mitte midagi. Jah, see oligi vastus: mitte midagi. Isegi tere ei suuda öelda.

Kiiust
Koht, kus pole ühtegi poodi. Koht, kuhu bussiga sõitmine on ikka maru kallis. Lapsepõlvekodu. Veetsin jaanilaupäeva seal ja peab ütlema, et tore oli. Omamoodi nostalgialaks, samas ka värskendus. Nägin mitmeid põhikoolikaaslasi. Paljudel neist juba pisiperegi käes. Ma miskipärast arvan, et kunagi jõuan sinna otsaga tagasi. Noh, kui ma juba hallikarva olen ning linnaelust tüdinenud. 60aastaselt?

Vanaemast
- Meie majja kolis nii tore noorpaar. Noormees õpib arstiks, tüdruk tegeleb bioloogiaga. Nii armsad inimesed. Ma ikka mõtlen, et sinul võiks kena noormees olla. Selline autoga.
- Vanaema, lõpeta ära.
- Sul oli ju vahepeal üks noormees, kellega koos elasid… Aga tal polnud autot, jah?
- Tal ei olnud autot. Ja ta oli, jätkuvalt on, mu sõber. Rõhutan: sõber. Me lihtsalt jagasime korterit. Kas ma pole seda miljon korda rääkinud?
- Kui sul oleks noormees, siis ma aitaks teid. Annaksin veidi taskuraha, et saaksite kinos ja teatris käia ja…
- Aitab. Vahetame teemat. Kuidas Tartus ilm on?

… Vabas vormis vahendatud telefonivestlus.


Põhjalast
Oli aprill. Semestri keskpaik. Mulle ju meeldibki eriline olla - mis tutvumisõhtud või muu trall? Saatsin Tallinna koondise esimehele (õigemini – esinaisele) kirja. Loomulikult panin selle teele aadressil, mis viis mu kirja otse siselisti. Kõik nägid ja teadsid, et miski tegelane otsustas nüüd liituda. Tuleb ju ikka suure pauguga alustada.
Igatahes, praegu ütlen, et väga õige otsus oli. Minu jaoks õige koht. Õiged inimesed ja muu selline. Loodan vaid, et edaspidigi aega jätkub. Töö ja kool võtavad ka oma. Samas, minu puhul on see, et aega on vähe, aga kui on asi, mis mind intrigeerib, siis on mul alati aega.


Sellised väikesed mõtelused üle mitte nii väikese aja.
Tahtsin esiti panna postituse pealkirjaks „Huligaani pihtimus“ (Ajendatult Majakovski hüüdnimest ja Jessenini luuletuse pealkirjast), kuid loobusin. Mis huligaan ma ikka olen. :)