Virtuaalne lein

Paar aastat tagasi kirjutasin (paraku) tihtilugu lehte pikki lugusid rubriigist "hukkus inimene, mis juhtus, kes ta oli, kes jäävad leinama". Juba toona imestasin, et lein on leidnud uue virtuaalse väljendusvormi.

Noorte inimeste hukkumise puhul oli lausa kohustuslik video YouTube´is – südantlõhestav muusika ja taustaks pildid varalahkunud sõbrast. Kusjuures, tihtilugu olid pildid tüüpilised peofotod – lõbutseme, pilk hägune, joogid käes.
Ma ei mõistnud.

Kuid nüüd on asjad edasi läinud. Olin nädalavahetusel tööl ja tuli tegeleda ka motovõistlusel õnnetult hukkunud noore fotograafiga. Pühapäeval nägin äkki, et uues elukeskkonnas Facebookis ilmus seinale „Kastutajale X meeldib kaastunde avaldus … omakstele“. Just, omakstele… Kirjapilt just säärane oli.
Minu jaoks tundus seegi väljendusvorm kuidagi nii, ma ei teagi. Judinaid tekitav. Kuhu oleme me jõudnud. Ajad on muutunud. Olen nii mõnigi kord Facebookiski näinud, et lähedase surma kohta antakse seal teada. Mõni inimene vajutab taolise postituse all ka "like". Kui keegi minu lähedastest sureks, siis viimane koht, kus ma selle kohta märkme poetaks, oleks Facebook.

Minnes aga tagasi alguse juurde ja meedia rolli juurde. Mis oli/on taoliste lugude puhul kõige raskem. Aga loomulikult lähedased. Kuidas sa helistad kellelegi ja ütled: tere, teie laps hukkus, räägiks sellest paar sõna.
Nüüd võiks ju nentida: aga viisakas ja mõistlik ongi lähedasi mitte segada, kirjutada teisiti. Toetuda faktidele juhtunu kohta, küsida ehk lisa mõne hukkunu tuttava käest.
Aga toon vastupidise näite, mis mul endal kunagi ette tuli.

Spordivõistlusel hukkus traagiliselt 15aastane tüdruk. Valulik juhtum. Keegi otseselt süüdi polnud, kurb asjaolude kokkusattumus.
Igatahes. Kirjutasin lugu ja juurdlesin terve päeva, kas helistada vanematele ka. Ei helistanud. Tegu oli nii noore inimesega ja arvasin, et antud olukorras - vahetult pärast juhtunut - oleks see kohatu.
Lugu ilmus. Ja mulle kirjutas tüdruku ema. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid mõte oli selline: kui te kirjutate meie lapsest loo, oleks viisakas ka meiega rääkida. Tunneme, et oleksime justkui kõrvaltvaatajad, kellele ei vaevuta isegi ütlema, et lugu ilmub.
Tundsin end halvasti. Õigustatult.

Aga see on vaid üks näide. Võib olla ka vastupidiseid reaktsioone. Kuid vaikides ja mitte ühendust võttes seda ju teada ei saa.