Küsimused ja vastused

Paari nädala jooksul on kolm tuttavat mult armunõu küsinud. Erinevatel teemadel. Näiteks sedagi, kuidas oleks õige läheneda inimesele, kes meeldib, kas oleks üldse mõtet (jah, tean, kõlab justkui 15aastaste teemadering). Üks sõber ütles, et ta pelgab ja mina olevat ju hea suhtleja, kes taolist asja julgeks teha mõtlemata sekunditki.
Oot, mina ja julge? Teatud asjades olen ma pigem selline: parim taktika on see, et ma ei teegi midagi. Mitte kui midagi.
Uskuge mind, see ei tööta.

Aga tagasi nõuannete juurde. Jah, andsin siiski nõu. Sest kokkuvõttes ju ei peagi olema suhteekspert, sest inimesed üldjuhul on juba ära otsustanud, mida nad arvavad, mida tahavad. Nõu küsitakse vaid selleks, et saada kinnitust.
Kui ka nõu pole selline, mida oled oodanud, leiad sada argumenti, et põhjendada ära: sõber ikka ei tea midagi, teine variant oleks parem.

Olen ise samasugune, kohati liigagi. Mul on kinnistunud arusaamad, kuidas asi peab olema ja teisiti ei saa.
Täna läksin koolis vaidlema õppejõuga. Akadeemiline inglise keel. Kirjutasin essee, mis mulle endale väga meeldis. Õppejõule mitte: sa pead oma ajakirjanduslikku stiili mujal viljelema, meil on kindlad reeglid, kuidas seda vormistada. Minu muige peale - aga ma ei viitsi igavalt kirjutada, lugejal peab huvitav olema – kostis ta, et vahel ongi vaja igav olla.
Hiljem mõtlesin selle üle veidi ja olgem ausad, tegelikult on taolise vajaduseta üleolevuse taga mitte see, et teisel oleks huvitav (kirjutan huvitavalt, sina loe ja naudi), vaid selles, et endal oleks huvitav. Enda äraspidised mängud. Noojh, vähemasti oskan endale tuhka pähe raputada.
Mõnes asjas veel. Minnes tagasi selle alguse peale – mina ei tee kunagi midagi. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin järeldusele: kurat võtaks, ma pole midagi teinud 1,5 aastat, miks ma üldse võtan endale õiguse mõelda: aga oleks ju võinud. Ootaja jääbki asjatult ootama. Ja see, keda ta ootab, on ammu eluga edasi läinud. Ega rongki jaamas hilinejaid oota. Uksed sulguvad.

Seosetu jutu jätkuks ka midagi positiivset. Kohustuslikku sagimist on palju, kuid tegelikult see mulle meeldib. Eriti mis puudutab kooli ja Põhjalat.
Ja eks saab ka veidi end liigutatud. Olen paar korda võrkpallitrennis käinud ja kui just püsimatus ei ründa, üritan ka edaspidi käia. Muidugi, eks mu käed näevad näiteks hetkel välja kui süstival narkomaanil (täpikesed aka sinikad randmetel) sest algajana suudan ma väga osavalt palli vastu võtta. Osavalt pidi jutumärkides olema.
Vot. Side lõpp.