Pealiskaudne materialist

Võitsin loteriiga 5500 eurot. Just säärase summa. Oi, olin rõõmus. Seda olen ju alati tahtnud. Oleks vaid rohkem vaba raha. Rõõmule järgnes mõttelõng. Mis ma nüüd õigupoolest selle rahaga teen. Olen alati tahtnud reisida. Minna näiteks Lõuna-Aafrikat avastama. Olgu. Nüüd oleks ju võimalus. Samas, kas ma ikka saaks? Tahan ju kooliga graafikus püsida. Tööd ka pikalt ei tahaks saata. See summa on suur, aga mitte nii suur, et reaalne elu pikalt saata ja lihtsalt lahkuda. Jõuaksin Aafrikasse, veidi reisiksin, raha oleks otsas. Mida ma teeks üürikorteri ja oma asjadega?
Olgu. Veel variante. Ühtki võlga mul pole, mida tagasi maksta. Õppelaenu ka mitte. Unistan korterist, kuid pelgan laenu kui sellist. 5500 eurot sobiks sissemakseks enam-vähem küll, aga pärast seda oleksin ikkagi võlaorjuses. Ostaks mõne ilusa asja endale parem, aga on mul midagi konkreetset hetkel vaja? Oleks ma õnnelikum, kui endale suure teleka ostaksin? Ja kuhu ma selle oma üürikas ikkagi paneks. Ja nii ma istusin ega teadnud, mida oma suure õnne ehk 5500 euroga pihta hakata.

Ja siis ma ärkasin. See oli uni.

Vaatasin seepeale oma kodus ringi, vaatasin asju. Mõtlesin, kui ma näiteks tahaks kuskile ära minna. Oleks aega vaid 15 minutit – minek, haara 10 asja. Kõik. Muu jääb maha.

Need oleks (lisaks seljas olevatele riietele, jalas olevatele papudele).
Metsasarv
Läpakas
Rahakott
Mobiiltelefon
Mu tähtsate asjade karp (mõned pildid, olulised paberid, kirjad jms)
Sünnipäevaks saadud pilt tekstiga „Mis mõtled?“
Sünnipäevaks saadud valge äratuskell
Sergei Jessenini luulekogu
„Mulholland Drive’i“ soundtrack
Kiiu kodu võtmed


Kõik. Ja võiks minna.
Pagan, ma olen kohati ikka äärmiselt pealiskaudne materialist.