Blamaaž

Pealiskaudne materialist

2011-11-17T22:18:00.001+02:00

Võitsin loteriiga 5500 eurot. Just säärase summa. Oi, olin rõõmus. Seda olen ju alati tahtnud. Oleks vaid rohkem vaba raha. Rõõmule järgnes mõttelõng. Mis ma nüüd õigupoolest selle rahaga teen. Olen alati tahtnud reisida. Minna näiteks Lõuna-Aafrikat avastama. Olgu. Nüüd oleks ju võimalus. Samas, kas ma ikka saaks? Tahan ju kooliga graafikus püsida. Tööd ka pikalt ei tahaks saata. See summa on suur, aga mitte nii suur, et reaalne elu pikalt saata ja lihtsalt lahkuda. Jõuaksin Aafrikasse, veidi reisiksin, raha oleks otsas. Mida ma teeks üürikorteri ja oma asjadega?
Olgu. Veel variante. Ühtki võlga mul pole, mida tagasi maksta. Õppelaenu ka mitte. Unistan korterist, kuid pelgan laenu kui sellist. 5500 eurot sobiks sissemakseks enam-vähem küll, aga pärast seda oleksin ikkagi võlaorjuses. Ostaks mõne ilusa asja endale parem, aga on mul midagi konkreetset hetkel vaja? Oleks ma õnnelikum, kui endale suure teleka ostaksin? Ja kuhu ma selle oma üürikas ikkagi paneks. Ja nii ma istusin ega teadnud, mida oma suure õnne ehk 5500 euroga pihta hakata.

Ja siis ma ärkasin. See oli uni.

Vaatasin seepeale oma kodus ringi, vaatasin asju. Mõtlesin, kui ma näiteks tahaks kuskile ära minna. Oleks aega vaid 15 minutit – minek, haara 10 asja. Kõik. Muu jääb maha.

Need oleks (lisaks seljas olevatele riietele, jalas olevatele papudele).
Metsasarv
Läpakas
Rahakott
Mobiiltelefon
Mu tähtsate asjade karp (mõned pildid, olulised paberid, kirjad jms)
Sünnipäevaks saadud pilt tekstiga „Mis mõtled?“
Sünnipäevaks saadud valge äratuskell
Sergei Jessenini luulekogu
„Mulholland Drive’i“ soundtrack
Kiiu kodu võtmed

Kõik. Ja võiks minna.
Pagan, ma olen kohati ikka äärmiselt pealiskaudne materialist.

Küsimused ja vastused

2011-10-01T17:01:00.003+03:00

Paari nädala jooksul on kolm tuttavat mult armunõu küsinud. Erinevatel teemadel. Näiteks sedagi, kuidas oleks õige läheneda inimesele, kes meeldib, kas oleks üldse mõtet (jah, tean, kõlab justkui 15aastaste teemadering). Üks sõber ütles, et ta pelgab ja mina olevat ju hea suhtleja, kes taolist asja julgeks teha mõtlemata sekunditki.
Oot, mina ja julge? Teatud asjades olen ma pigem selline: parim taktika on see, et ma ei teegi midagi. Mitte kui midagi.
Uskuge mind, see ei tööta.

Aga tagasi nõuannete juurde. Jah, andsin siiski nõu. Sest kokkuvõttes ju ei peagi olema suhteekspert, sest inimesed üldjuhul on juba ära otsustanud, mida nad arvavad, mida tahavad. Nõu küsitakse vaid selleks, et saada kinnitust.
Kui ka nõu pole selline, mida oled oodanud, leiad sada argumenti, et põhjendada ära: sõber ikka ei tea midagi, teine variant oleks parem.

Olen ise samasugune, kohati liigagi. Mul on kinnistunud arusaamad, kuidas asi peab olema ja teisiti ei saa.
Täna läksin koolis vaidlema õppejõuga. Akadeemiline inglise keel. Kirjutasin essee, mis mulle endale väga meeldis. Õppejõule mitte: sa pead oma ajakirjanduslikku stiili mujal viljelema, meil on kindlad reeglid, kuidas seda vormistada. Minu muige peale - aga ma ei viitsi igavalt kirjutada, lugejal peab huvitav olema – kostis ta, et vahel ongi vaja igav olla.
Hiljem mõtlesin selle üle veidi ja olgem ausad, tegelikult on taolise vajaduseta üleolevuse taga mitte see, et teisel oleks huvitav (kirjutan huvitavalt, sina loe ja naudi), vaid selles, et endal oleks huvitav. Enda äraspidised mängud. Noojh, vähemasti oskan endale tuhka pähe raputada.
Mõnes asjas veel. Minnes tagasi selle alguse peale – mina ei tee kunagi midagi. Eelmisel nädalavahetusel jõudsin järeldusele: kurat võtaks, ma pole midagi teinud 1,5 aastat, miks ma üldse võtan endale õiguse mõelda: aga oleks ju võinud. Ootaja jääbki asjatult ootama. Ja see, keda ta ootab, on ammu eluga edasi läinud. Ega rongki jaamas hilinejaid oota. Uksed sulguvad.

Seosetu jutu jätkuks ka midagi positiivset. Kohustuslikku sagimist on palju, kuid tegelikult see mulle meeldib. Eriti mis puudutab kooli ja Põhjalat.
Ja eks saab ka veidi end liigutatud. Olen paar korda võrkpallitrennis käinud ja kui just püsimatus ei ründa, üritan ka edaspidi käia. Muidugi, eks mu käed näevad näiteks hetkel välja kui süstival narkomaanil (täpikesed aka sinikad randmetel) sest algajana suudan ma väga osavalt palli vastu võtta. Osavalt pidi jutumärkides olema.
Vot. Side lõpp.

Virtuaalne lein

2011-08-17T15:58:00.004+03:00

Paar aastat tagasi kirjutasin (paraku) tihtilugu lehte pikki lugusid rubriigist "hukkus inimene, mis juhtus, kes ta oli, kes jäävad leinama". Juba toona imestasin, et lein on leidnud uue virtuaalse väljendusvormi.

Noorte inimeste hukkumise puhul oli lausa kohustuslik video YouTube´is – südantlõhestav muusika ja taustaks pildid varalahkunud sõbrast. Kusjuures, tihtilugu olid pildid tüüpilised peofotod – lõbutseme, pilk hägune, joogid käes.
Ma ei mõistnud.

Kuid nüüd on asjad edasi läinud. Olin nädalavahetusel tööl ja tuli tegeleda ka motovõistlusel õnnetult hukkunud noore fotograafiga. Pühapäeval nägin äkki, et uues elukeskkonnas Facebookis ilmus seinale „Kastutajale X meeldib kaastunde avaldus … omakstele“. Just, omakstele… Kirjapilt just säärane oli.
Minu jaoks tundus seegi väljendusvorm kuidagi nii, ma ei teagi. Judinaid tekitav. Kuhu oleme me jõudnud. Ajad on muutunud. Olen nii mõnigi kord Facebookiski näinud, et lähedase surma kohta antakse seal teada. Mõni inimene vajutab taolise postituse all ka "like". Kui keegi minu lähedastest sureks, siis viimane koht, kus ma selle kohta märkme poetaks, oleks Facebook.

Minnes aga tagasi alguse juurde ja meedia rolli juurde. Mis oli/on taoliste lugude puhul kõige raskem. Aga loomulikult lähedased. Kuidas sa helistad kellelegi ja ütled: tere, teie laps hukkus, räägiks sellest paar sõna.
Nüüd võiks ju nentida: aga viisakas ja mõistlik ongi lähedasi mitte segada, kirjutada teisiti. Toetuda faktidele juhtunu kohta, küsida ehk lisa mõne hukkunu tuttava käest.
Aga toon vastupidise näite, mis mul endal kunagi ette tuli.

Spordivõistlusel hukkus traagiliselt 15aastane tüdruk. Valulik juhtum. Keegi otseselt süüdi polnud, kurb asjaolude kokkusattumus.
Igatahes. Kirjutasin lugu ja juurdlesin terve päeva, kas helistada vanematele ka. Ei helistanud. Tegu oli nii noore inimesega ja arvasin, et antud olukorras - vahetult pärast juhtunut - oleks see kohatu.
Lugu ilmus. Ja mulle kirjutas tüdruku ema. Ma ei mäleta täpset sõnastust, kuid mõte oli selline: kui te kirjutate meie lapsest loo, oleks viisakas ka meiega rääkida. Tunneme, et oleksime justkui kõrvaltvaatajad, kellele ei vaevuta isegi ütlema, et lugu ilmub.
Tundsin end halvasti. Õigustatult.

Aga see on vaid üks näide. Võib olla ka vastupidiseid reaktsioone. Kuid vaikides ja mitte ühendust võttes seda ju teada ei saa.

Hetked. Lihtsalt.

2011-07-20T13:05:00.005+03:00

Korterinaabrist
Ta pidas pika monoloogi. Seletas, et läheb reisile. Venemaale. Kuulasin ära, noogutasin ja ütlesin vaid ühe lause: sa räägid eesti keelt paremini kui varem. Ta sai aru ja ütles vastu, et käib keelekursusel.
Tundsin end veidi halvastigi, et ma nii antisotsiaalne olen, keelepraktikat ta minu käest ei saa. Trehvame köögis või esikus. Paar lauset. Punkt.

Tööst
1. juulil sai neli aastat. Mõni päev hiljem tähistati ettevõtte sünnipäeva. Neile, kel täitus kümme aastat, anti suured graafilised pildikesed. Hea kodus seinale riputada. Võpatasin, kas saan ka kunagi pildi? Viisin mõtted mujale: sinine taevas, roheline muru, päike.

Aeg ja lapsed
Iga kord, kui satun Woodstocki kanti, vaatan üle tee. Ilus maja. Üks aken on nii maru tuttav. Kuidas me mitu aastat tagasi N-ga sealt tänavapilti jälgisime, nina ees rummiklaasid ja taustaks mängimas Maksim. Naersime. Hommikul ärgates ootas juba köögis valge karp, mis oli täis mitte just tervislikke friikartuleid. Söögiplatsi toodang. Vaatasime uuesti aknast välja. Samad tegelased, kes öösel tänavapilti ilmestasid, seisid ikka veel Woodstocki ees. Ja see ei tundunud isegi kummaline.
Nüüd avan talle tööl uksi ja patsutan vahel naljatamisi kõhtu. Eks oligi aeg. Õnne tema perele!

Meeldimistest
Üks hea sõbranna nentis eelmisel nädalal, et pagan, mul võiks keegi ikka olla: ilus, tark ja muude taoliste omadustega. Muigasin, et mul pole õigupoolest selleks aegagi. Ja ma pole kunagi see, kes meeleheitlikult kedagi otsiks. Ning ausalt, ega õigupoolest vähemasti praegu tahagi.
Ja üldse, mida olen täheldanud. Kui mulle ka keegi väga, väga, väga meeldib, mida ma teen? Mitte midagi. Jah, see oligi vastus: mitte midagi. Isegi tere ei suuda öelda.

Kiiust
Koht, kus pole ühtegi poodi. Koht, kuhu bussiga sõitmine on ikka maru kallis. Lapsepõlvekodu. Veetsin jaanilaupäeva seal ja peab ütlema, et tore oli. Omamoodi nostalgialaks, samas ka värskendus. Nägin mitmeid põhikoolikaaslasi. Paljudel neist juba pisiperegi käes. Ma miskipärast arvan, et kunagi jõuan sinna otsaga tagasi. Noh, kui ma juba hallikarva olen ning linnaelust tüdinenud. 60aastaselt?

Vanaemast
- Meie majja kolis nii tore noorpaar. Noormees õpib arstiks, tüdruk tegeleb bioloogiaga. Nii armsad inimesed. Ma ikka mõtlen, et sinul võiks kena noormees olla. Selline autoga.
- Vanaema, lõpeta ära.
- Sul oli ju vahepeal üks noormees, kellega koos elasid… Aga tal polnud autot, jah?
- Tal ei olnud autot. Ja ta oli, jätkuvalt on, mu sõber. Rõhutan: sõber. Me lihtsalt jagasime korterit. Kas ma pole seda miljon korda rääkinud?
- Kui sul oleks noormees, siis ma aitaks teid. Annaksin veidi taskuraha, et saaksite kinos ja teatris käia ja…
- Aitab. Vahetame teemat. Kuidas Tartus ilm on?

… Vabas vormis vahendatud telefonivestlus.

Põhjalast
Oli aprill. Semestri keskpaik. Mulle ju meeldibki eriline olla - mis tutvumisõhtud või muu trall? Saatsin Tallinna koondise esimehele (õigemini – esinaisele) kirja. Loomulikult panin selle teele aadressil, mis viis mu kirja otse siselisti. Kõik nägid ja teadsid, et miski tegelane otsustas nüüd liituda. Tuleb ju ikka suure pauguga alustada.
Igatahes, praegu ütlen, et väga õige otsus oli. Minu jaoks õige koht. Õiged inimesed ja muu selline. Loodan vaid, et edaspidigi aega jätkub. Töö ja kool võtavad ka oma. Samas, minu puhul on see, et aega on vähe, aga kui on asi, mis mind intrigeerib, siis on mul alati aega.

Sellised väikesed mõtelused üle mitte nii väikese aja.
Tahtsin esiti panna postituse pealkirjaks „Huligaani pihtimus“ (Ajendatult Majakovski hüüdnimest ja Jessenini luuletuse pealkirjast), kuid loobusin. Mis huligaan ma ikka olen. :)

Rerun

2011-02-27T17:05:00.002+02:00

Järjekordne mõtteobadus: laiskus on asjalikkus ilma näilise eesmärgita.

Ent tegelikult, mõned mõtted seoses olematu sünnipäevaga (tuleval aastal on õige päev kah, siis ehk tähistan).
Järjekordne aastake möödus kiiresti. Võiks öelda, et juhtus palju, aga nii ja naa.
Tähelepanekud.

Kui midagi ei toimi, tuleb seda tunnistada. Midagi muuta. Oma harjumustest kümne küünega kinni hoidmine ei ole alati parim lahendus.
Muidugi, öelda seda tõdemust on lihtsam kui järgida. Nii eraelus kui muudel rinnetel.

Haridusteed saab tallata vaid vabatahtlikult ja kirega. Sunniviisiliselt (ma ju pean, ühiskond nõuab, pean teistele tõestama, paberit on vaja – ei).

Totaalne armumine esimesest silmapilgust on võimalik. Totaalse armastuse ja silmapilkude seose kohta andmed puuduvad. Armastus on üldse selline keeruline mõiste…

Võlg on võõra oma! Siiski flirtisin esimest korda tõsiselt mõttega pangaga abielluda. Igavikulised plaanid… Siiski jäi abielu sõlmimata (veel?).
Võlg on võõra oma ka tulevikus, kuid kunagi ei või teada.

Nüüd võiks veel välja tuua, et käisin esimest korda Hiiumaal, “avastasin”, et poliitika ongi räpane, kaotasin elust paar ebamääraselt (mitte)vajalikku inimest, sain juurde rohkem kui paar üheselt olulist inimest… Ahh, aitab praeguseks küll.

Üks asi, mis aga alati sünnipäeva puhul meeldib: tähistab ka talve lõppu. Kevad toob alati uue hingamise, toob arvatavasti ka tänavu. Aastaaegadest mu vaieldamatu lemmik.

Nutt ja hala

2011-02-12T17:17:00.000+02:00

Sattusin üle pika aja Lasnamäele. Sealt lahkumiseks suutsin muidugi valida bussi, mis alles alustas oma ringi paneelmajade vahel. Kesklinna sõitmiseks kulus umbes 35-40 minutit.
Eks ma siis istusin, vaatasin aknast välja ja mõtlesin. Mulle meeldib teistelt küsida: mis sa mõtled? Mul on isegi laual sünnipäevaks saadud pilt, kus minu näolapi kõrval jutumull ja täpselt sama lause. Jah, meeldib küsida teistelt, aga vahel peaks ka endalt. Ja täpselt nii ma endalt bussis küsisin. Ja vastasin ka ausalt. Ma ei ole vihane. Ma olen kurb, paganama kurb. Kurb olukord, kas pole? Ikka mõtled, mis ise oled valesti teinud, miks läks nii. Ütleks, et tüüpiline, aga jätan vahele, pole irooniasoonel. Mis kõikse hullem, oled kurb, aga tead, et oled selles olukorras ka võimetu midagi muutma. Jah, alati ei saa nii: mina tahan, nii peab olema. Tõsta käed nõutult üles, raputada pead ja tunnistada, läks nii.
Kahju on. Paganama kahju.

S-tähega armastus

2011-01-30T19:16:00.004+02:00

Sissejuhatus puudub

Süüdimatu armastus – Sa oled veendunud, et oled temasse armunud. Punkt. Sellega asi piirdubki. Mis on su tõelised tunded, miks arvad, et oled armunud – see jääb küsimärgiks. Sa kuulutad oma lähikondlastele, et see inimene ongi see täiuslik inimene. Põhjendused on napid, kuid veendumus seda tugevam. Kas süüdimatu armastus tähendab süüdimatut suhet? Mitte tingimata, see võibki jääda vees hulpimiseks. See teine ei pruugi mõista, vahel teadagi, et sina kuskil oma "püha tõde" kuulutad.

Süütu armastus – Silmad paisuvad suureks, näole ilmub sundimatu naeratus. Õhkad, kas või kujundlikult. Ta on nii ilus, hea, tark. Sa pead temast lugu, kuid ei torma murdma. See pole see. See on lihtsalt teadmine, et kuskil kaugel – olgu siis klassiruumi ees, telerikastis, kontoris… Temast mõtlemine tekitab hea tunde. Võib-olla paari kuu pärast enam ei tekitagi, aga sa võid alati meenutada, et oli see üks inimene. Sa kunagi ei lootnudki enamat. See pole see.

Sunduslik armastus – See on ju õige, kinnitad endale. Miks ronida välja mugavustsoonist, see oleks keerulisem, kui leppida lihtsalt olemisega. Jah, on hetki, mis on väga ilusad. Jah, minevikus on neid enamgi. Vahel mõtled neile ja kinnitad veelkord: nii on õige. Sa sobid temaga, on millest rääkida.
Kohati tuleb hetki, mil tahaksid lihtsalt kaduda, olla omaette, kuid need on ületatavad. Ühised sõbrad,ühine kodu, ehk ka lapsed. Seda ju niisama nurka ei viska. Mugavus ennekõike. Tea, kas teaduslikult tõestatud, ent kui piisavalt kaua endale midagi kinnitada, hakkad ise ka uskuma.

Sobimatu armastus – Mõni ei joo kohvi, mõni ei söö liha, mõni keerab armastusele selja. Nii lihtne see ongi. Kokteiliklaas käes ja meelas pilk ees: mina ei tee suhteid. Iga inimese vallutamine on justkui trofee. Ja nii lihtne, sa ei pea vastutama kellegi ees. Sinu elu on sinu elu. Vabadus on ju see miski, mille poole püüelda. Mis on muidugi paratamatu oht. Libastud. Tuleb see keegi, kellega tahaks oma sobimatuse tõotust murda. Kuid sa ei tee seda. Kas mõistad liiga hilja või vara, see polegi oluline. Sa lihtsalt ei tee seda. Oht kaotada tundub nii suur, et lahkud sündmuskohalt enne, kui sündmus ise toimuda saakski.

Seksuaalne armastus – On sõltuvusi, millest on raske lahti saada. On sõltuvusi, millest võiks ju päevapealt loobuda, kuid ei taha… Sa sobid temaga füüsiliselt. Füüsilises mõttes on see nii-öelda ideaalne partner. Sa ootad neid hetki, mis koos veedate. Füüsiliselt on ju hea.
Aga edasi… Edasi polegi midagi. Võite hästi läbi saada, rääkida elust ja olust, kuid see on pealispinna puurimine. Tahtlik pealispindne suhtlus. Aga muud ei ootagi. See pole see inimene, kellega kujutaksid end mõnes teises plaanis ette. Kas see on jätkusuutlik? Vaevalt küll, aga on ju hea. Hea on suhteline mõiste.

See armastus – kuidas need ladina seebikad olidki. Vaene tüdruk ja rikas poiss. Õelad tädid ja onud. Brünett salakaval bravuuritar, kes ise poissi tahab ja vaese tüdruku rentslisse heidaks. Draamat vähemasti 180 episoodiks. Lõpuks aga tüdruk ja poiss jäävad kokku, sest armastus on ülim! Muidugi, me ei tea, kas järgmised 180 episoodi tooks lahutuse ja kohtusaaga, aga… Kaldusin teemast kõrvale.

See armastus, see miski. Sa hindad ka teise vigu, sa naudid iga hetke, mis koos olete. Sa ei mõtle sellele, mis juhtub viie aasta pärast, sest tead sisimas, et selle pärast ei peagi muretsema. Sa tunned teda. Ei tundnud esimesest silmapilgust, kuid õppisid tundma. Ja mitte sunnitult, vaid soovist olla koos. Teiste arvamus siin ei loe, miks peakski. Kaks inimest, kes jäägitult teineteist armastavad, teavad ise, mis on õige. Tööl võib minna kehvasti, rahakott ei vaju raskuse all kaldu, kuid sa oled õnnelik. Sa vaatad talle otsa ja mõistad ise, kui vedanud sul on… Elu ei pea olema seebiooper.

Sisukokkuvõte puudub

Kodustatud kodutu

2011-01-11T16:25:00.003+02:00

Ühel pimedal õhtul tänaval kõndides kartsin. Vene keelt kõnelevad lärmakad noormehed. Tänavavalgustid heitmas ähmaseid kiiri tänavale, mis meenutas kõike muud kui talve võlumaad. Sula.
Nägin varje. Tõstsin kiirust. Tõesti kartsin. Mis siis, kui tullakse ja…
Ei tuldud.

Hetk Põhja-Tallinnast. Ühel õhtul, kui mõtlesin, et kõnnin veidi edasi. Vaatan. Leiab ehk mõne uue keldripoe, kust joogijogurtit osta (ma ei tee nalja, just seda tahtsin).

Elan praegu Stroomi ranna lähedal. Nii ma seda ise defineerin. Kütteperioodi ootuses leidsin, et finantsolukorda arvestades tuleb veidi korrektiive teha.
Esimene stseen kõrvale heita. Tegelikult olen rahul.

Kui laiemalt mõelda, siis võiksin isegi öelda, et olen elukohti vahetanud kui sokke. Jah, Kiiu on mu päris. Tõesti – SEE ÜKS JA AINUS PÄRIS – kodu. Ent hiir tahab ikka urust välja.
Mulle praegu selline eluviis sobib. Noor inimene. Pole kümneid mööblitükke ja seda miskit, mis Tallinnas ühes kohas hoiab.
Mõndagi on kolimine õpetanud. Kas või seda, et heade sõprade käest neid üürida ei tasu. Rahaasjad ja sõprussuhted, ei ole ideaalne kombinatsioon.
Eks muudki.

Samas, mis kolimisse ja paiksusse puutub. Sõidan tööle bussiga number 3. Sõidab läbi Kopli ja Kalamaja. Hommikuti nimetan seda lasteaiabussiks. Oi kui palju noori emasid ja isasid (viimaseid kohati isegi rohkem) peale tuleb.
Olgu, lapsed on minu jaoks väga kauge tulevik. Aga korter… Kui mõelda Tallinna peale, siis oleks ilmselt Kalamaja see piirkond, kus elada tahaksin. Ja seda ei ütle ma pelgalt nendele hinnangutele toetudes, mida bussiaknast välja vahtides olen kogenud.
Või ka Uus Maailm.

Nii, aga aitab mõttelendudest. Kui taas kolin, teen järgmise linnukese nende linnukeste ritta. Ega see tulemata jää (loodetavasti mitte lähi-lähi-lähiajal).

Midagi ebaoriginaalset - räägiks eurost

2011-01-06T21:46:00.005+02:00

Tartu piimakombinaat tundus erakordselt hiiglaslik. Justkui need Ameerika pilvelõhkujad, mida vahepeal televiisorist näidati. Ja nii palju inimesi, miks ometi? Järjekord oli ümber maja, kaugelt vaadates tundus, et rahvamass oli lausa kleepunud hoone seina külge. Kõik olid kuidagi närvilised. Tammuti jalalt-jalale, mõni pensionär poetas pisaragi. Oletan, et rõõmupisara. Ühel hetkel algas trügimine. Inimesed lausa jooksid. Kui vanaema kroonid vastu võttis, siis ta käed värisesid. Paljudel veelgi, oletan.

Mida ma ei mäleta, on esimene ost. Samuti pole kindel, mitu rubla mälestuseks jäi. Natuke ikka. Praeguseni peaks alles olema vanaema nõukaajast pärineva kapi sahtlis.

Olin nelja-aastane.

2011. Esimene ost eurode eest oli pilet trammis. Kalkuleerime. Odavamaks läinud teine, mõtlesin hiljem hangede vahel patseerides ja selleks hetkeks kasutatud piletit jõllitades.
Tõstsin pilgu ja ehmatasin, nägin teistki reaalsust. Hiigelplakat "Võid kindel olla". Miskipärast meenus hoopis Uncle Sam ja "I Want You"...
Kuhu ma jäingi? Valimisfoobiad jätaks kõrvale.
Ahh jaa, euro. Miinused-miinusteks, aga mul on hea meel.
Eks ole pikemas perspektiivis näha, kas kärped siseriiklikul tasandil ikkagi olid kogu seda vaeva väärt või on Euroopa Liidu allakäigutrepp pikk (ühtlasi siis meiegi).

Sellega meenus, esmaspäeval lähen Euroopa Liidu aines eksamit tegema. Palju õnne mulle. Tunnistan blondiinilikult ausalt: struktuur-struktuuriks, ent kõik teooriad, seadusandlus jms. Ma tõesti ei arvanud, et EL nii paganama keeruline on.

Põrumise eelmäng

2011-01-03T14:06:00.007+02:00

Põen kohati kehakaalu pärast. Pole justkui põhjust, aga vahel ikka tunne, et peaks rohkem liigutama, vähem saiakesi näost sisse ajama, nädalavahetustel need kangemad joogid joomata jätma.

Ma olen väga laisk. Kui tähtaeg kukil, ajan end püsti, kuid vastasel juhul... Oi, talveunnegi võiks vajuda. Ja veenäidud paberile kritseldada, raamatud täpselt õigel ajal raamatukokku tagastada - see pole keeruline, see on ränk.

Ma olen asjade suhtes hooletu. Pangakaart ühes taskus, taksokaart rahakotis passi vahel ja prillid kuskil. Kuskil ikka! Ma parem ei maini, mitu telefoni on viimaste aastate jooksul salapäraselt haihtunud.

Ma olen kohati liiga kinnine. Võin küll rääkida ja rääkida, kuid see on ju pigem üldine jutt. Mulle meeldib teisi kuulata, tõesti meeldib. Ent ennast avada?

Pelgan muutusi. Aeg läheb, võiks ju midagi pöördelist teha. Kirun rutiini, ent kuidas jääb selle murdmisega?

Ma loen liiga vähe. Ma mängin metsasarve liiga vähe. Millal ma viimati kooris laulsin? Ja Naiskodukaitse, olen ma hea naiskodukaitsja?

Nii.
Nüüd võiks öelda, kõike seda ma uuel aastal muudan! Juba homme lähen trenni, söön porgandit, loen telliskive meenutavaid raamatuid, paljastan oma viimsegi hingesopi! Justament! Nii ju võiks, uusaastalubadused.

Ent ei. Ei taolistele lubadustele. Kui midagi teed, siis sel hetkel, mil ise tunned, et see on sinu jaoks vajalik ja õige. Teha lubadusi lubaduste pärast. Põrumise eelmäng?

Maybe next year

2010-12-26T23:04:00.004+02:00

Tänane mõtteobadus: meil ei ole saladusi, on ainult faktid, mis jätame parem enda teada.

Tänavused jõulupühad minevikku jäämas. Sai söödud, sai tüütuid komöödiaid vaadatud, sai hea sõbraga korraks linnas lumehangi mõõdetud, Kukus Deja vu tunne üle elatud.
Pisut turtsutud ka.

Ent üks asi jäi tegemata. Öeldakse ju, et jõulude aegu oleme täiesti ausad. Olin pikka aega - nii kolmveerand aastat ehk - vaaginud. Üht asja tahaks öelda. Ja miks mitte siis jõulude aegu. Mõtteks see jäigi. Leidsin, et nii ikka parem. Vist. Jah. Tähendab. Vist.

Nüüd aga uuele nädalale vastu. Lootusrikas. Vaid kaks tööpäeva ning seejärel vabadus. Aastavahetus saabub sedapuhku Riias. Huvitav vaheldus - näiteks eelmine aasta kakerdasin Tallinna vanalinnas, aastake varem üritasin Nataly kuusega tantsida, kolme aasta eest patseerisin tööasjus fotograafiga Vene uusrikaste glamuursetel pidudel ning hiljem intervjueerisin Rockstar'sis purjus Orukat. Kui nii mõelda, kas suudan tänavu enam millegagi üllatada?

Vot. Nüüd võiks mulle keegi muidugi ka puldi ulatada, et saaksin "Ausad valed" ekraanilt kaotada.

Jõuludest

2010-12-23T16:34:00.006+02:00

Kui ma olin väike, siis oli kuusk ülioluline. Juba detsembri alguses korrutasin emale: kuusk, ruttu, tahan! Ja laeni! Just, tõsimeeli tahtsin laeni kuuske. Kahetaolises korteris on ikka vaja sellist, mis laeni ja laiad oksad takistavad elutuppa sisenemist.
Ehted pärinesid nõukaajast, neid vaatan siiani kohati heldimusega. Kui kunagi päris oma kodu ja perekond, ärandan (loe: küsin soolaleivaks)
Ja jõululaupäev. See oli veelgi olulisem. Juba hommikul mõtlesin kinkidest, praest ning kõigest muust, mis jõuludega kaasneb. Mis ajast ma enam jõuluvana ei uskunud, ei mäleta. Küll mäletan, et olles kaheksa-aastane mainisin emale: ma tahaks päkapikuga sellist diili, et ta külastab mind 12. sünnipäevani. Ilmselgelt olin ma siis juba "valgustuse" osaliseks saanud.
Tõesti, armastasin jõule. Armastasin sedagi, kui Kuusalu pasunakooriga 24. kirikus mängimas käisin. Armastasin totraid jõulufilme, mida iga aasta uuesti ja uuesti vaadatud sai.

Nüüd. Ma ei teagi. Kuidagi on see elevus vähenenud. Kohati pelgan, et olen ka seda masti inimene, kes ei suuda enam jõule nautida. See, kes kirub: mis kommertspüha, pähh. Ei tahaks, aga kohati lööb välja. Tõmbaks teki üle pea ning magaks nii 26. õhtupoolikuni välja.
Kipun seda põhjendama sellega, et mul pole suurt suguvõsa, kellega jõululauda jagada, võidu süüa ning tühjast-tähjast rääkida.
Tea, kas seegi tõsi. Olen alati jõululauas istunud ema ja vanaemaga (mitte siiski alati, vahemaa põhjuseks). Lapsepõlves ei häirinud.
Näis. Kui tänavu Kiius maandun, kas tuleb tuju peale. Või tõesti, löön käega ja valin mõne muu püha, mida jumaldada?!

Vaatasin, et eelmise postitusega pikk vahe jäänud. Ju pole midagi hingel kripeldanud. Elu on kulgenud. Ja mitte halvasti. Stabiilsus annab tunda. Hea stabiilsus.

Muide, jõululaupäeval on ka viimastel aastatel olnud siiski filmitraditsioonid. "Grinch" ja "Love Actually". Päris vastuolulised linateosed, elagu tasakaal.

Vot siis. Seosetu.

2010-08-05T13:54:00.004+03:00

Vahelduseks võib ju näppe teritada ja paar rida kirja panna. Juhuslikke hetki. Sest oleme ausad, elu neist koosnebki. Suur pilt moodustub pisikestest hetkedest. Kõike me muidugi ei mäleta, või ei taha mäletada...

Puhkasin. Seisin ööpimeduses Lihula kandis klassiõe maja varjus ja tegin suitsu. Eemal, vaatasin taevast ja mõtlesin, kuidas aeg on lennanud. Ütlesin tol õhtul ühele klassiõele, et ehk tõesti oleme lahku kasvanud. Igaüks liigub oma rada, ju peab nii minema.

Esimest korda elus käisin folgil. Mult on küsitud: oli siis selline kuis ootasid. Jäin mõttesse: mida siis ootasin? Kui sa pole mingil üritusel käinud, ei saa liigseid eelarvamusi või ootusi tekitada. Seltskond oli tore ja üldine melu ka. Võiks ju kurta, et öösel oli terve linn purjus. Pudelist julgust võtnud noorsandid kuulutasid: läheks ujuma, ma ju oskan... Uudis, et üks taoline juba folgi aegu elu kaotas, enam ei lugenud... Jah, aga kurta. Mida see kokkuvõtteks muudaks?

Ja muidugi Hiiumaa. Saareke, kuhu ma siiani polnud veel oma jalga tõstnud. Kadakad, särisev päike vaheldumisi kergete vihmahoogudega (kergete siis pehmelt öeldes). Aga naastes tabas mind mingi kummaline meelerahu. See, mida ma pelgan, kuid tean, et see on kõige parem asi üldse. Probleem sellega ongi ainult see, et see on habras, maru habras. Aga samas, kas tasub kogu aeg korrutada: habras, habras, habras... Ehk tuleb lihtsalt ise tugevam vundament laduda.

Kiius sai kah käidud. Kohas, kus pole metsa, on PARK. Kus ema rõhutab mulle sama, mida ka 15 aastat tagasi: ära siis tuba sassi aja. Kus paks kass Edmund ei vaevu end teisele küljele keerama, sest see võtaks liiga palju energiat. Kus raamaturiiulid on jätkuvalt tunduvalt kõrgemad ja laiemad kui mitu mina kokku...

Ja nüüd. Tööl. Täna oli üks kummaline hetk ka, õnneks vaid viivuks. Internetiavarustes surfates leidsin miskit, mis mind üllatas. Olgu, ei üllatanud, vaid kurvastas. Ei, see ka vale sõna... Lihtsalt lõi korra palavikulise tunde, mõttevaim hääbus, valitsuse pressikonverentsi jutt kostus kõrvaklappidest, kuid ma ei kuulnud seda, üritasin hoopis tõusta, et ringutada, kuid koperdasin klappide juhtme otsa... Njah, peab vähem surfama.

Vot siis. Seosetu. Üritan lähiajal Freudi teose "Unenägude tõlgendamine" läbi lugeda. Pärast seda ilmselt ühtki mõistlikku mõtteraasu mult ei tulegi:)

Sügavik

2010-07-19T16:35:00.003+03:00

Kirjutasin Kääriõdede kohta geidisko ja põdesin, et ehk seegi liiale minev - ei saada aru, et ma ei ürita halba hinnangut anda. Pigem isegi irooniliselt torgata, et tuleme nüüd stampidest välja, taoline muusika passib ka massiüritusele.
Mispeale üks meessoost tuttav teatas tõsiselt: "miks sa kirjutad 'Geidisko' kui tegu on ilmselgete pededega?"
Ilmselgelt jääb mul tolerantsi ülegi...

Mis aga Kääriõdedesse puutub, siis jah, sai Õllesummerit väisatud. Kuigi üldine õllevahune tatsamine ja tualetijärjekorras seismine pilku särama ei löönud, sai õiged kaaslased leitud ja nii mõnedki kontserdielamused olid üsna mõjuvad. Näiteks Calvin Harris ja HU?. Viimase puhul oli tegelikult pisut nukker, et uuemad laulud niigi vähest publikut eriti ei erutanud. Aga au Hannaliisale, kes latti alla ei lasknud, täispika ning igati kvaliteetse esinemise andis. Jäin rahule!

Üldse, ma ei saa aru, miks häbenetakse Õllesummeril käimist. Olen ka varem öelnud: ürituse saavad kultuurituks muuta inimesed ise. Kui minna mõne artisti pärast, olla hea seltskonnaga, ise rahul... Ehk suudab muugi suhtes silma kinni pigistada?
Muuseas, oli ju laulupeolgi õlleputkasid ja vorstiletikesi üsnagi palju. Mõnigi, kes hiljem rinnale tagus - vot seda kultuuri - veetis ilmselt suurema osa ajast, õllekann ees, jututeemaks siresäärsed poolpaljad tibid või autod.

Samuti muu taolisega. Kui vaatad PÖFFil lugematul hulgal filme ja teatad hiljem: oli ikka hea. Mis? Noo kõik ikka, see on ju sügav. Sügav inimene valmis?

Kuulad teatud raadiojaama ning mõtled, et ainult sealt tulev on ülim. Noo on ju, sest keegi kuskil ütles nii, kõik muu on madalam kui muru... Taaskord: sügav inimene?

Liigse piinlemise asemel võiks ju ka näiteks lugeda lihtsalt läbi tuntud kunstnike, kirjanike, näitlejate elulugude lühikokkuvõtted ning seejärel kultuuriõukonda siseneda ja oma hiilgavate teadmistega silma paista. Kah sügav valmis?

Olgu, ma rohkem ei ärritu. Ilmselt liiga sügav päev täna:)

Kaastunne elavas mahlas...

2010-07-16T11:06:00.004+03:00

Nautisin Alleni "Match Pointi" esimesel, teisel ja kolmandalgi korral. Ei ütle, et tegu ta parima filmiga, aga meeldib just see: mis siis, kui on kuritöö, aga karistus puudubki (koolipõlves loetud "Kuritöö ja karistus" kaotas oma võime intrigeerida umbes 80ndal leheküljel, kui kuritöö toimus, edasine miskipärast nõnda ei paelunud...).
Alleni filmis sooritab noorsand kuritöö ja hiljem ka piinleb. Aga mitte seetõttu, et ta kahetseks või karistust ihkaks, pigem kahetseb ta oma lohakust mõrva sooritamisel ja tunneb kartust võimaluse ees, äkki jäängi vahele.
Aga ei jää...

Rääkisin eile sõbrannaga üleüldisemalt sellest, et tihtipeale on paeluv jälgida neid, kel ei tekigi siseheitlust. Nad on üdini halvad ja nii ongi.
Aga, mõttekäik, mille sõbranna välja käis: kaasaelamine ja kaastunne, on sel üldse vahet? Tema meelest pole.
Mina korrutan, et on... Võtame mõned fiktsionaalsed kujud. Hans Landa ("Inglourious Basterds"), Anton Chigurh ("No Country for Old Men"), Patrick Bateman ("American Psycho"), Hans Beckert ("M") jne.
Neid idealiseerida ju polegi võimalik, on vaid võimalik hinnata, et see ongi see kurjus. Vist.

Ja samas, antikangelased, kelle puhul tajud ka seda va vähest inimlikkust. Võtame või "Citizen Kane`i", magnaadi, kes ei tundu esiti austust väärivat, kuid nähes tema teed ja viimaks nö valgustust ja pisutki mõistmist oma vigadest ("Rosebud"). Või hoopis Humbert Humbert ("Lolita"), kes on tark, piinatud omaenda lapsepõlve küüsis. Viimaks võtab elu mehelt, kes hävitanud nii palju süütuid hingi. Muidugi, ühe neist oli Humbert juba ise ammu hävitanud.
Ei, ikka ei saa kaasa tunda. Vist.

Lugesin eile uuesti läbi Stevensoni raamatu "Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde`ist". Voorused ja pahed. "Nägin, et kui nende kahe loomuse kohta, mis võitlesid minu teadvuses võis õigusega öelda, et olen neist ükskõik kumb, siis oli see vaid sellepärast nii, et olin ühtaegu mõlemad," kommenteeris tohtrihärra ise.
Aga nende lahutamine lõppes paratamatult hukuga, sest kui inimene annab taolisele kiusatusele järele, pole tagasitee enam võimalik.
Siinkohal võiks ju peeglisse vaadata ja mõelda, et meist keegi pole üdini hea. Ei, parem ei lasku sellesse. Vist.

Kokkuvõtteks, ma ei oskagi öelda, kas kaastundel ja kaasaelamisel nõnda suur vahe on. Habras kui juuksekarv?
Peab tunnistama, et miskipärast kipume kohati negatiivseid kangelasi siiski idealiseerima, küllap sestap, et nad julgevad teha seda, mida me ei julge.
Aga ausalt, üks asi, mida neil pole, mis on kordades enam väärt: puhas südametunnistus.
Ütlen oma üldiselt patuvaese elu taustal, et mitte miski pole magusam, kui teadmine, et sa sa ei pea olema Faust (tahaks saata korda halba, kuid ikka läheb nii, et saadad korda head), et positiivsete asjadega silma paista.
Fiktsioon las jääda fiktsiooniks (reaalse elu kurjamitele ei hakka tähelepanu osutamagi).

Tüpaaž

2010-07-13T17:13:00.003+03:00

Pelgan kolme sorti inimesi.
Neid, kes on väga ebakindlad ja nõrga iseloomuga. Tea, see ju ei nakka? Või siiski nakkab? Miski mind ettevaatlikuks teeb. Või õigemini, väsitab.

Neid, kes oma elu elamise asemel eelistavad teiste musta pesu hulgas sorida. Kui musta pestu pole, võetakse ette valge pesu ja üritatakse seda tumedamaks muuta. Ja siin pole vabandus see, et uudishimu, kaasarääkimine. Ilmselgelt on inimesel enda elus midagi valesti, kui ta peeglisse vaatamise asemel teistele kõverpeegleid nina ette surub.

Kolmandaks. See kolmas on muide kõige nö jubedam üldse! Inimesi, kes minu jaoks on intrigeerivad, aga liiga kõvad pähklid. Kelle puhul ma ei saa öelda: loen sind kui avatud raamatut. Inimesi, keda ma austan (kui ma seda ka välja ei näita/endalegi kõva häälega ei tunnista). Kellega aega veetes tunnen kohati, et ma pole võrdväärne vastane. Kes mängivad minu üle...

Kaks esimest on ilmselgelt eemaletõukavad ja närvesöövad. Kolmaski on närvesööv, aga miskipärast ligitõmbav. Aga üks omadus on kõigile omane: pelgan, kardan...

Inimeseasjatundja nagu ma olen. Muie. Ehk kohati, aga "kohati" muutumisel "alati" olekski elu igav.

Vot, lõpetan ja lähen vaatan päikest.
Muide, 13.07 kell 12.00 oli Euroopa pealinnadest Tallinnast soojem vaid Ateenas. Elagu suvi. Justkui Aafrikas...

Unknown. Undefined.

2010-07-03T20:41:00.000+03:00

"I want out of the labels. I don't want my whole life crammed into a single word. A story. I want to find something else, unknowable, some place to be that's not on the map. A real adventure.
A spinx. A mystery. A blank. Unknown. Undefined."

Where are the bumpy nights?

2010-06-29T21:47:00.004+03:00

Vaatasin hiljuti "All About Eve`i". Kui tuli koht, kus bravuurikas näitlejatar teatas seltskonnale: "Fasten your seatbelts, it's going to be a bumpy night!", hakkasin meenutama, millal mul endal oli viimati põhjust sama lauset kasutada. Kas või mõttes.
Vist sünnipäeval. Kui sedagi. Aeg lendab.

Ja oi, kuidas ta tegelikult lendab. Koperdasin eile pärast tööd, ise puruväsinud, kodu poole. Ühes iidamast-aadamast pärit seljakott ning sülearvuti. Nägu oli peas justkui poleks kümme päeva maganud.

Raadiomaja lähedal märkasin kauguses (õigemini üle tee ja veidi edasi) meest, kes mängis teatud rolli mu elus paar-kolm aastat tagasi. Tark, asjalik ja kena mees. Mees, kelle ma kunagi julmalt üle lasin. Kaunis ausus. Aga teretuttavaks jäime vähemasti teoorias ikka.
Aga ilmselt mõjus nv-se "Seksi ja linna" teise hooaja kuur nõnda, et reageerisin ise täpselt samuti. Ma ei julgenud, selg sirge, edasi kõndida. Asi polnud mu viimast voorimeest meenutavas välimuses, vaid ma lihtsalt pelgasin. Keerasin otsa ümber, koperdasin miski vanainimese otsa. Kukutasin läpaka peaaegu maha ja oleks ise "hea õnne" korral auto all lõpetanud (väikesed liialdused on lubatud). Ta ilmselt ei näinud mind, aga asi polegi selles. Endal kuidagi imelik. Mida ma siis nii väga kardan?

Müstiline asi nimega inimsuhted. Igas vormis, igas vanuses - ikka suudame üllatada. Ma ei hakka meenutamagi enda draamasid seoses olukordadega, kui olen kaotajaks jäänud. Üritanud, aga siis vastu kiviseina jooksnud. Ohh õudust, kes seda teada tahaks.

Vot, aga nüüd lähen nutan patja edasi - Kaia Kanepi ju täna kaotas.
Sporditoimetajast kolleeg juba ironiseeris: "A says:
Noh, kas oled nüüd toibunud
või jood kurbusest"

All is well in lalaland vol something

2010-06-21T12:15:00.004+03:00

Need hetked, mil unenägu tundub liigagi kummaline, ärkad võpatusega ja tahaks vaid peast kinni hoida: mis see nüüd oli. Eile päeval täpselt selline moment ründas. Unenägu meenutas justkui liiga pikka vaatust Pedro Almodóvari filmist. Ja paraku mitte sellisest, kus Penélope Cruz särab, vaid midagi "Bad Educationi" stiilis.
Siiani tulevad külmavärinad peale.

Aga muidu nädalavahetusest. Ei olnud hall, ei olnud roosa, oli midagi vahepealset. Pigem positiivne. Suutsin vist oma lühiajalise rahutusega rahu sõlmida. Kõik on hästi - kui stamplikult ja igavalt see kõlab. Ohh õudust.

Homme ja ülehomme jaanide lainel. Mulle meeldivad need tuttavad, kes nõustuvad: mis ses ikka nii erilist on, lihtsalt üks järjekordne põhjus, miks pudelitelt kork maha keerata ja pisut rasvast toitu põske ajada. Aga samas, meelde nad ilmselt ikkagi jäävad pisut enam kui tavaline reede või laupäev.
Ise plaanin homme Raasikule sõita, siis väike põige Kiidu, siis ühte väikesesse kohta Tallinna-Tartu maantee ääres.
Näis.

Kui liiga palju plaane teha, jõuad vaid ummikusse. Ma ei hakka meenutamagi, et mul oli kunagi ise kümneaastaku plaan olemas. Maisi kasvatada ei tahtnud, aga mitmed asjad olid sätestatud küll. Praeguseks olen ilmselt pea kõiki sätteid rikkunud, aga see ei häiri.

Kõik praeguseks.

Puhhi ja Notsut kaasamata

2010-06-17T18:24:00.004+03:00

Vaatasin talle otsa ja küsisin: "Miks me pole kolme aasta jooksul kordagi tülli läinud? Miks sa mind talud?"
Ta muigas, viskas trenniriided voodile ja küsis: "Mis mõttes, miks me peaks tülli minema?"
Mõtlesin viivu. "Noo, ma olen lohakas, tüütu, kergesti ärrituv, närviline, laisk ja sada muud häda."
Ta muigas taaskord. "Aga äkki just sellepärast, et oleme erinevad. Ma ei tea, ma ei oska su peale vihastada."

Selline vestlus siis 2007. aastal Nõo Reaalgümnaasiumi ühikatoas. Inimesega, kellega olin selleks hetkeks pea kolm aasta ninapidi koos olnud. Keda ma sundisin endaga kaasa lohisema tont teab kuhu. Kes oli vaikne, kuid sai tunnis minu pärast peapesu, sest ma lihtsalt ei osanud vait olla.
Ja tol hetkel ma mõtlesin, nii ongi, nii on ka kümne aasta pärast.

Eile, just nimelt eile, istusin taas Facebookis ja põikasin ta kontole. Ja mida ma nägin: kell 16 lõpetamine. Tahtsin sel hetkel end maapõhja neada, tahtsin minna bussile, aga...

Saatsin sõnumi. Helistada ei tihanud, sõnum oli lihtsam.
Aeg meid muudab... Või kuidas öeldagi. Sellest on kahju, aga inimesed kasvavad lahku. Jah, me võime vahel kokku saada, visata nalja vanade heade aegade üle, aga praegused pidepunktid on erinevad.

Aga siiski loodan, et nii kümne aasta pärast saame kokku ja ikka on millestki rääkida, ehk elan ise kunagi Tartus, siis veel enamgi. Ehk veab ta mu siis taas kaasa orienteeruma. Ma räägin ikka oma tüüpilist - tead, käisin eile väljas, möllasin hommikuni - juttu ja tema kostab, et nüüd juba pere loonud ja töötab valdkonnas, millest ma mõhkugi ei mõista.
Mine sa tea, need va eluteed. Nüüd võiks veel tuua sisse selle Puhhi ja Notsu ning sosistamise teema - mida kõikjal kasutatakse, mis tundub juba nii fake - aga ei too.

Igatahes jh, selline (pool)emopostitus siis praegu.

PS! Ta on kaksik. Kaksikutega ma vähemasti enda loogikareeglite põhjal sobima ei peaks, aga just sobin. Erandeid on ülivähe.

14. juuni

2010-06-14T18:31:00.004+03:00

Kui olin veel põlvepikkune, veetsin kõik suved Tartus veerikul vanaema juures. Vildakas puumajas, naabriteks joodikud, kel meeldis keset ööd korkidega mängida ja pimendust tekitada. Just neil öödel, mil müristas ja tekkis hirm, et maja vajub enne kokku, kui jõuad appigi karjuda.
Miskipärast enne unemati tuppa laskmist palusin alati vanaemal rääkida tema lapsepõlvest (ta on sündinud 1928. aastal). Sellest, kuidas ikka maal lehmi lüpsti ja kuidas oli võimalik, et näe, ei keeragi kraani, vaid lähed ämbrikesega kaevu manu.
Tema ema suri, kuna sai ränka tööd rabades tõve külge, mõni haav ei paranenud, põletikud jne.
Aga isa ehk minu vanavanaisa. Noo, oli üks sume juunikuu öö, kui tulid teatud mehed ja ütlesid, et ees on minek.
Tänaseks siis täpselt 69 aastat tagasi.
Üks tuttav uuris mult hommikul: õu, miks lipud väljas on, jälle mingi järjekordne iseseisvumine v...

Ma ei väida, et ise küüditamisest ja kõigest seonduvast väga palju tean. Tutkit.
Aga häirib. Ja mitte niivõrd see, et noor inimene automaatselt ei vii üht kuupäeva kokku küüditamisega, vaid hoopis sentimentaalne võltspaatos. Kui tulevad kõrgematest organitest pressiteated, mis koostatud vormis, et neist endist võiks juba omaette ilukirjandusliku teose köita. Sõnakasutus on nii lüüriline, et raputa vaid pead. Samuti võiks ju teha nt Facebookis fännilehekülje: küüditamine. Paneme kõik "I like" ja tunneme, et oleme nüüd need, kes ei unusta, vaid hoolivad.

Vot, sedapsi siis praegu. Silmakirjalikkus? Nii ja naa.

Oh, et ikka miski erutaks

2010-06-13T15:02:00.004+03:00

Mõtteobadus pärineb eilsest sürrist (või tragikoomilisest?) ööst, kui üks mu kõrval maandunud inimene kukkus ühtäkki pihtima: "Tead, me oleme temaga kaks aastat koos olnud. Ostsin talle nüüd kalli sõrmuse ka, armastan teda nii väga. Aga üks asi siiski on, ma olen teda selle aja jooksul kuue inimesega petnud."

Vat sel hetkel ei osanud ma isegi möh öelda. Ei osanud isegi suuri silmi teha, lihtsalt istusin. Seedisin seda mõttekäiku.
Viimaks mainisin talle, et truudus pole juhuse puudus, vaid ikkagi see, et sa lihtsalt ei suuda petta, sest hoolid inimesest nii palju. Sa võid olla tema peale vihane, sa võid olla purjus, aga sa ikkagi ei suuda... See on see miski, millest kirjutatakse pakse raamatuid, mida ülistatakse kinolinal ja laulusõnades.

Aga minnes tagasi situatsiooni juurde. See oli juba sel hetkel, mil ma olin hüljatud staatuses, istusin justkui puuga pähe saanu ja mõtlesin, mis kaudu kiiremini koju saan. Kui minu juurde tulid miskid kummalised inimesed: õu, sa tundud nii üksik, mis möllad.
Oeh, viimaks õnnestus lahkuda. Teel sammusid vastu noorsandid, kellest üks venekeeles miskit seletas. Ma pole ses keeles nii hea, aga sain aru märksõnadest: tüdruk, seelik, pidu,seks...

Hea, et mul kiired jalad on.
Vot, aga lõpetuseks ühe Sergei Jessenini luuletuse esimesed salmid.

Elu pettus on, mis kestab päevast päeva
Sellest ongi tingitud ta võim,
et ta oma raske, karmi käega
võlusõnu kirjutada võib.

Ütlen alati, kui silmad sulen:
"Oh, et ikka miski erutaks!"
Elu pettus on, kuid temast tulev
rõõm teeb vahel vale ilusaks

Weekend

2010-06-12T14:41:00.003+03:00

Kell kukub, jooksed kontorihoonest tänavale vihma kätte. See on eriti meeliülendav, kuna vihmavari on asi, mida ei tunnista. Jalad märjad (muudest kehaosadest rääkimata) astud sisse sekspoodi.
Just, mul on miskipärast kombeks sõbrannadele kinke just taolisest kohast otsida. Aga noh, vähemasti üks Madle sõbranna eile kommenteeris: "Sa ei ole pervo, lihtsalt humoorikas". Olgu, kinnitan seda endalegi.
Bussireis Tartusse, bussireis Annelinna lõppu, bussireis südalinna. Kiire põige Mökusse, pikem põige Zavoodi. Seal sai taas ristivanemate pojaga lauajalgpalli mängitud. Tema joobeastet arvestades ta ilmselt täna seda ei mäleta, aga mine sa tea.
Hirmkalli taksoga (Tartu ikkagi!) Kuperjanovi tänavale. Varavalges taas üles, kiire põige Mäkki, pikem põige SEBE bussi.
Tere, Tallinn. Siin ma olen taaskord.

Selline algus nädalavahetusele. Täna taas tööle, õhtul sünnipäev, linna vallutamine.
Aga ei kurda, see suvi on alanud tormakalt, on veel palju asju ees, loodetavasti positiivseid asju. Aga noh, positiivsus algab ju iseendast.

Kui lugema peaksid, siis tänan, sul oli õigus. Tean seda ise ka, mitte sunnitult, vaid ise soovin. Aitäh, Miina.

Side lõpp. Lähen tööle tissi-uudiseid tõlkima. See kõlab jubedalt, aga reaalsuses on see veel jubedam.

Puhkus keskturu kandis

2010-06-10T18:09:00.002+03:00

Öeldakse, et kolm on kohtuseadus. Nii ta kipubki olema.
Elan Juhkentali tänaval (jah, samal, kus resideerub ka sama nime kandev noor laulja. Ehk jagame majagi, täpsemad andmed puuduvad).
Kui nälg tõesti näpistab, mingit esmatarvet vaja - Grossi pood. Oojaa, just seesama, mille salatitest õudusjutte räägitakse.
Üks müüjatar seal, olime sõbrannaga laupäeval veidi enne kaupluse sulgemist kassajärjekorras, kui see naisterahvas juba õige vallatus tujus oli. Küll katsus tema kantpead meenutav kutt ta tagumikku, küll hüppas näitsik üles-alla (noo peaaegu). Pidu, pidu, pidu...
Nädala hakul läksin ühel hommikul kell 10 poodi, seesama seal. Argivormis. Karjus üle poe, et tal puhkus ja elu on lill. Turvamehe suunas tegi ta liigutusi, mida ma pigem kordama ei hakka. Pihus oli tal suur Gin. Pidu uuel nädalal uue hooga.
Täna... Täna ta oli taas seal, sedapuhku siidripudeli järel.

Vot, puhkus täiel rinnal. Tähelepanekuid reaalsest elust.

Never mind

2010-06-10T13:50:00.003+03:00

Jõllitan. Lihtsalt jõllitan. Arvutiekraanil kuvavad vastu pildid rubriigist "minu lemmikud". Muhelev mees, äsja sündinud maimuke süles. Suhtlusportaalist nõnda palju kasu, et saad teada, et järjekordne endine klassiõde ema rolli vastu võtnud.

Njaa, võib ju rääkida, et maal ongi iive suurem, lapsi tehakse justkui möödaminnes. Mõnedki kooliõed perelisa saanud juba jupp aega enne keskkoolipingi nühkimise lõpetamist.
Ahh, aga mis maa see Kuusalu ikka on. Kiviviske kaugusel. Jah, liinibussiga loksub ehk 45 minutit täis, kuid autoga normaalset kiirust arendades jõuab nii-öelda õndsasse paika 20-25 minutiga.

Miks ma üldse taolisel teemal sonin. Viimasel ajal on lapsepõlv kummitama hakanud. Unenägudeski askeldavad miskipärast ringi need, kellega kunagi keskkoolipinki nühkisin.
Kummaline. Aga eks elu ongi kummaline.

Muide, elan praegu praktiliselt lasteaia vastas. Vat kui mugav oleks. Ansipki ütles, et eestlased on laisad ja eelistavad alati mugavusi.
Loobun mugavusest, lapsi kohe kindlasti lähiajal (lähikümnendil?) ei taha.
Kui suudad õhupalli kaubanduskeskusesse unustada, mis siis veel jõmpsikaga saaks.

Pidur. Kõik praeguseks.

Totu. Lihtsalt Totu.

2010-06-01T20:26:00.008+03:00

Kui ma olin väike, siis omasin armast hoiupõrsast. Hansapanga logo oli peal, aga muidu täitsa nunnu. Umbes iga kolme kuu tagant marssisin Kuusallu pangakontorisse (seda kontorit pole enam ammu-ammu), ja valasin uhkusega oma mündikogu tädi nina ette lauale. Pärast sai jäätist ja muud hääd paremat.

Pole seda enam kui kümme aastat teinud, aga täna proovisin. Mis ma ikka õllekannu meenutavas anumas hoian.

Sain ma hakkama? Ei saanud, esiteks ütles mündilugeja üles (taolist asja nägin küll esimest korda elus). Selgus, et tolmune. Siis osad mündid keeldusid sinna sisenemast. Oeh, lõpuks sain paberilipaka vastu. Rõõmsal meelel astusin telleri juurde: tere, vahetaks selle paberikese rahaks.
"Teie dokument," kostus vastuseks.

Nägu mossis ees, paberilipakas pihus ma sealt ka lahkusin. Ei tule ju selle peale, et võiks nii igaks elujuhtumiks alati dokumendi tagataskus hoida. Lapsepõlves ju ka mu sendihunniku puhul ei küsitud.
Homme lähen uuele katsele. 90 krooni on raha!

Moodsad ajad on keerulised.

Everybody's Free to Wear Sunscreen!

2010-05-31T10:08:00.003+03:00

Mõni aeg tagasi väisasin Kiiut. Istusime emaga laua taga ja arutlesime mineviku, oleviku ja tuleviku üle.

Kriitika oli põhiargument, miks ta minu valikuid ja otsuseid kritiseeris.
"Otsusta ära, mida sa tahad. Kaua võib, vanust ju on," kostis ta mu jutu peale, et tunnen, et psühholoogia istuks enam kui juura.
Liisk pole langenud, aga näis.
ja muidugi karjäär, perekond (meest ja valgeid aialippe mul ju veel pole, põngerjast rääkimata).
Egas me arutluse käigus kaugemale jõudnudki.
Aga mis seal ikka.
Võttes nüüd enda seisukoha, praegu on kõik hästi. Jah, karta ju võib, et koperdan kujutletava klaasikillu otsa ja valu pitsitab. Aga on sel mõtet? Ei.

"Stretch Don’t feel guilty if you don’t know what you want to do with your
life…the most interesting people I know didn’t know at 22 what they
wanted to do with their lives, some of the most interesting 40 year
olds I know still don’t. "

Soovitan kuulata.

Run or slide, lgp

2010-05-31T09:00:00.004+03:00

"And step forward through the back door of the room. Where does it lead? To your cave. Step forward into your cave. That's right. You're going deeper into your cave. And you're going to find your power animal..."

Üks hetk filmist "Fight Club", mida sai eile õhtul taas üle pika aja vaadatud. Miskipärast taaselustus nimetatud lõik hiljem ka "reaalsuses" ehk unes. Samuti jäine koobas, õhku joonistuv aur.
Aga looma ei olnud, ei olnud ka Marlat... Aga jh, reaalne persoon.
Reageerisin: "Möhh." Ta kohendas oma firmaprille ja vaatas mulle jäise pilguga otsa(etteruttavalt: on küll igati "normaalne" unes inglise keele peale üle minna).
"Why," suutsin vaid ühmata.
"Ask yourself. Run or slide..."

Njah. Mis täna. Peaks nt American Psychot vaatama?

Flashback

2010-04-26T12:21:00.003+03:00

Nädalavahetusest kah. On looke "Everyday Is Like Sunday", ma pigem unistaks sellest, et iga päev oleks laupäev.

Aga tõe huvides peab mainima, et sel korral (professionaalne pühapäevade vihkaja nagu ma olen) polnud ka nädalavahetuse viimasel episoodil häda miskit. Hea seltskond, päike jne - ma tean, enam labasemalt ei saagi öelda. Kuid nii on.
Ja tundub justkui ongi kõik hästi. Töögi ei morjenda.
Kui üldse... Paraku on mõned asjad, mis endast ei sõltu. Aga eks seda nõnda võtta tulebki.

Tahaks juba Tartusse. Elagu tudengipäevad!

Raporteerimise lõpetuseks üks Calvin Harrise looke ka. Suvel saab teda "Kultuurifestivalil" näha, pole paha...

Where is Aunt Ruth?

2010-04-26T12:05:00.003+03:00

Enesedistsipliin on vajalik, väga vajalik! Ometi on sellelgi omad miinused. Tööpäev algab kell 14.30, ometi suudan silmad avada juba seitsme ajal hommikul. Tõuse ja sära selle kohta vististi ka öelda ei saa...

Kuna aega rohkem kui küll, võtsin ette (tuhandendat korda?!) "Mulholland Drive`i". Võib vaielda, kuid minu jaoks on see Lynchi parim linateos üldse. Entusiasmi ja objektiivsust mõjutab kindlasti ka see, et Naomi Watts on minu silmis üks parimaid naisnäitlejaid üldse... Juba puhtalt teda on lust vaadata ja Wattsi ning Laura Harringi klapp ekraanil on midagi imelist. Kasutan ülivõrdeid, aga vahel ju võib. Film ise on justkui üks suur mõistatus, täis kujundeid ja seoseid. Esimesed kaks kolmandikku on üks lugu, ülejäänud osa teine. Kas filmi esimene osa oligi Wattsi kehastatud õnnetu näitlejanna uni, fantaasia? Reaalsus ja ja fantaasia segunevad. Fact. Fiction. Reality. Obsession…

Aga eks peabki mõtteainesele ruumi jätma, Lynch vähemasti mõned vihjed huvilistele jagas:

1. Be particularly attentive at the beginning of the film: at least 2 clues are revealed before the credits.
2. Be really attentive when a red lampshade appears on screen.
3. Can you hear the title of the film for which Adam Kesher is casting actresses? Is this title mentioned again?
4. A car accident is a terrible thing... Pay attention to where the accident takes place.
5. Who gives the blue key and why?
6. Pay attention to the dress, the ashtray and the coffee cup.
7. At the club 'Silencio', something is felt, the viewer realizes something, the clues come together... But what is it?
8. Did Camilla only become famous thanks to her talent?
9. Pay attention to the man behind 'Winkies'.
10. Where is Aunt Ruth?

Igatahes jh, soovitan!

No dramas this time around

2010-04-18T19:03:00.002+03:00

Oh, what a happy day,
just let the sunshine in.

Just selline nädalavahetus oligi!

Immaturity?

2010-04-08T20:59:00.003+03:00

Eelmise postituse lõpetasin ühe filmist pärineva tsitaadiga, nüüd aga alustan.
"Dangerous Liaisons" (Mida muidugi soovitan vaadata - ka aluseks olevat raamatut lugeda. Eriti põlvkonnale, kes leidis, et "Cruel Intentions" on nii pagana originaalne).

"Vicomte de Valmont: Why do you suppose we only feel compelled to chase the ones who run away?
Marquise de Merteuil: Immaturity?"

Olen Tartus, siit pole vaimu leidnud, küll aga sain mõtteainest teel siia. Hääletamisel on omad võlud ja valud, kuid vähemasti minu puhul on võlud siiani negatiivsele 1:0 teinud.

Tutvusin inimesega, kes pani mind mõtlema asjadele, mida niigi tean (kõlab naiivselt, tean). Kokkuvõttes: miks karta riske, miks armastada habrast rutiini, miks loota automaatsele rahulolule - kas see polegi mitte rahulolematuse olemus...

Ask me a question

2010-04-02T18:18:00.006+03:00

Kaks aastat tagasi kirjutasin: "Sõidad koju. Taksomeeter tiksub. Sa oled kanalis, mõtled, kus on see k*** sild? Kust peaks ära keerama? Taksomeeter tiksub. Kell tiksub. Sa mõtled."

Juba toona ütles Kaspar, et mitte keegi ei ela Lasnamäel. Mullegi aitas ühel hetkel "Sügisballi" mängimisest, sai kotid pakitud ja kesklinlaseks hakatud.
Eile õhtul oli viivuks taas paneelmajade linnaossa asja, üritasin meeleheitlikult mõistatada, milline sild ikkagi omal ajal see nö minu sild oli. Suutsin vist isegi sildmõistatuse lahendada.

Aga aitab sissejuhatusest, tüüpiline lause: pole ammu kirjutanud. Ei ole tahtnud, ei saa end ju liiga palju ka avada.
Vahepeal kukkus taas üks number, aastake juures. Ka varem on tulnud ette kurtmist - juudas, kunagi peab vist täiskasvanuks ka hakkama.

Olen viis päeva puhanud. Ja seda selle otseses tähenduses, leidnud aega iseenda tarbeks. Maganud, õppinud, koristanud, vaadanud "Vapraid ja ilusaid" (punastan) ja mõelnud...Homme sõidan taas Kiidu, saab emaga maha istutud ja arutletud. Kui ma temaga ka oma ööelu detaile ei aruta, siis maisemates asjades on tema nõu alati tarvilik.
Muidugi oleks tahtnud üldse Eestist ära sõita, aga mis sa teed - masu (loe: vajadus telefone kaotada; üksinda korterit üürida ja küttearveid nähes hambaid krigistada).

Ja vastused mõnedele põletavatele küsimustele ka.

Kuidas koolis läheb?
Pole paha
Tahad siis vihmavarju hoida või mitte?
Olen liiga lühike, pinki oleks alla vaja
Mis vahe on hoolimisel ja armastusel?
Suur
Ja ühes asjas tsiteerin toredat koguperefilmi (kui pere koosneb täisealisest sooloartistist/paarist) "American Psychot":

Jean: Are you dating anyone?
Patrick Bateman: Maybe. I don't know... Not really.

Mudelauto sildi all peituv reaalsus

2010-01-24T18:06:00.005+02:00

Kummaline, mul on isegi liiga soe. Arvestades ilmaolusid ja radikate soojust, hmm, kummaline. Nohu on mul kindlasti, ehk palavik ka.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hakkasin täna MÕSi (magamine, õppimine, söömine) kõrvalt mõtlema ühele omadusele, millest ma ilmselt kunagi lahti ei saa.

Päris piskesena väisasime emaga linnahallis toimunud jõululaata. Kõik oli korras hetkeni, kui ma tahtsin ühte mudelautot. Miks krt mul midagi sellist vaja oli, pole õrna aimugi. Igatahes, ema ütles ei, ei ole vaja seda, kallis ka. Kukkusin loomulikult jonnima ja nutma. Mis mõttes ei saa? Ja siis tuli meie juurde Leopold(jh, ikka originaalne), tegi pai ja ütles: kuula nüüd ema sõna, head tüdrukud ei jonni. Oleks see USA film, ma naeratanuks ja lõpuks oleksime kolmekesi pilti teinud.
Aga reaalsus - virutasin talle oma pisikese käega obaduse kõhtu kirja.
Mõttekäik: see karvane tegelane ei saa lihtsalt aru...

Aastad on möödunud. Kui ma midagi väga tahan, pean selle saama. Noh, füüsilist vägivalda ei rakenda, aga kohutavalt solvun küll, kui ei lähe nii nagu ootan.

Mis on siin muster? Küsimus - miks ei saa - jääbki sellele pinnale, et kui ma ju tahan, pean saama - muu ei loe.
Küsimus - miks ei saa, üritaks ehk selle tausta mõista - tundub liiga...
Noojh.

Aa mida teha?

a) Saada rikkaks ja osta ära kõik maailmas leiduvad mudelautod
b) Asendada Leopold kurja pilguga ahviga, mis mul riiulil seisab ja siis seda vajadusel klobida.
c) Kirjutada jõuluvanale ja paluda, et ta kõik mu soovid täidaks.
d) Õppida ära, et maailmas on ka selline väljend kui ei.

Variante nõnda palju, läheb lausa silme ees kirjuks:)

Päeva mõtteobadus ka. "Kui sul vaja kogu aeg mõtteobadustega tegeleda, koli Twitterisse." - "Ei saa, säutsumine kõlab sama jubedalt kui meeleheitel koduperenaiste pläkutamine."

Copy of a copy of a copy...

2010-01-20T21:00:00.003+02:00

Blondiinid hetked reaalsest elust (anonüümsus tagatud). Suitsuandur hakkab lõugama. Paanika - kas enne tulevad ust lõhkuma naabrid või päästemeti ainsamad koondamisteatest pääsenud sõdurid.
Kisud patareid välja. Pooleldi tulevad, aga ei... Mitte piisavalt.
Suures vihahoos avad rõduukse, viskad anduri lumme. Vaikus. Oled rahul, istud rõõmsalt maha ja tunned võidurõõmu. Äkki - midagi hakkab piiksuma.
Asi päädib (ilus sõna) sellega,et astud - loe: trambid - suitsuanduri peal.

Hiljem saad internetist teada, et see on justkui menopaus, anduril on patareid tühjad, ta enam ei jõua, aga tahab sellest kuidagi märku anda.

Aga veelgi reaalsemast elust - kolmapäev, teist õhtut jutti pole vajadust õppida. Kummaline on, oled harjunud, et haarad paberid ja üritad meeleheitlikult salvestada võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju. Kui seda enam pole, siis ei oskagi kuidagi olla.

Õnneks on film "Fight Club", kus see üsna osavalt kokku võetud: With insomnia, nothing's real. Everything is far away. Everything is a copy of a copy of a copy...

Aga õnneks on ka reaalne argielu, kus pressiesindajad pommitavad sind ülipiinlikult kirjutatud oodidega jne.

Reaalsesse ellu kuulub seegi, et lähen homme vaatama "Lohetätoveeringuga tüdrukut" - loodetavasti mitte viimasest reast!:)

Year preview

2010-01-19T23:37:00.003+02:00

Mõtteobadus: Mina sinu eest maksta ei saa. Millest elaksin, õhust ja armastusest? Armastust pole ja õhk on lämmatavast tossust tiine.

Autoriõigused kuuluvad mulle, ajuvabaduste aastakirjas kasutamine lubatud!

Kirjutasin täna eksamil pikalt poliitilisest vastutusest. Loomulikult selle nurga alt, et seda reaalses elus rakendada on meie oludes praktiliselt võimatu. Teadagi miks (nüüd väljendan teisiti kui töös) - poliitikud on ahned s..apead ja rahvas on l..l mass. Tüüpiline.

Hiljem sellest mõeldes jõudsin mõttega korra ajakirjanduse juurde. Meedia vastutus... Kas see ei tööta mitte täpselt samuti - ajakirjanikud on ülbed ja egoistlikud s..apead, rahvas on kõike sulaselge tõena võttev l..l mass.

Võib-olla, kindlasti, võib-olla.

Aga enda tegemistest, aasta hakul mõtlesin, et reastan üles kõik oma suured uusaastalubadused, aga jätsin selle ikkagi "teen kunagi ära, vist" varamusse. Peamine lubadus on ikkagi olla parem inimene. Kõlab banaalselt, ongi. Aga nagu ka korduvalt rõhutanud olen - parem inimene ei tähenda seda, et teed head nägu ja oled teiste vastu ülisõbralik. Parem inimene tähendab seda, et saad endaga paremini läbi. Kui endaga suhted korras, siis oled ka teiste vastu siiram jne. Kõik on võimalik:)
Aga Miina toonitas, et alanud aasta tuleb kaladele hea, jääb vaid üle loota.

Võiks ka rääkida intrigeerivast maailmast, mida ise nimetan "kepp ja küla", kuid ei. On asju, mida ei pea internetiavarustes lahkama. Meenub üks öö, kus nägin unes, et Triin võttis valge paberi, kirjutas sinna nimed ja hakkas kriipse tõmbama (ta kunagi rääkis sel teemal, ilmselt seepärast kuskil mälusopis olemas) ja läkski nii, et ühel hetkel ei mahtunud kõik kriipsud enam paberile ära ja üldse läks arvepidamine sassi.
Mis seal ikka, tuleb oodata parem filmi "Seks ja linn" - seal kriipse vähem.

Punkt.

(Not?!) a beautiful and unique snowflake

2009-12-15T20:20:00.004+02:00

Tänane mõtteobadus: Kui kõik ei ole hästi, siis see ei tähenda, et miski pole hästi.
Seda võiks endale tihedamini korrata kui pelgalt siis, mil kursaõele loogika kummalisi tõekspidamisi selgitad.

Külm on. Nii külm, et hakka või mõtlema, et käsil olev kirjatöö "Stalingradi hääled" on teemasse. Aga noh, tsiteerides maist kolleegi: te linlased pole vist üldse tundnud, mis külm on.

Sai kolitud. Taas. Taas. Taas... Olen kahe ja poole aasta jooksul vahetanud elukohta 7 korda (ehk eksin, kes enam mäletab). Muutub lausa hobiks (kinnisideeks?), tea, kas järgmisena võtan Nõmme ette...Igatahes, praegu on jätkuvalt südalinn, tööle jõuab jala minna, mis seal ikka kurta. Kui millestki kahju on, siis kassist. Inimene harjub kiiresti, väga raske on sellest süsteemist välja murda.

Jõulud, aastavahetus, eksamid - rasked katsumused on ees. Esimene neist kõige raskem. Olen see, kes pühade paiku ränkraskete mõtelustega tegeleb. Kuid, on ka midagi head - jõuludes peitub teatud võlu. See miski, mis ei olegi nii halb. Hindad teatud asju, mida muidu ei märkagi...

Olgu, muutun juba liiga härdaks.
Lähen parem rõdule, tõmban paar mahvi ja vaatan, kas soe tekk ootab mind ära või mitte.

Obadused siit ja sealt

2009-11-29T11:50:00.004+02:00

Tänane mõtteobadus tuleb "Alfie" kangelase Alfie suust:

"What have I got? Really? Some money in my pocket, some nice threads, fancy car at my disposal, and I'm single. Yeah... unattached, free as a bird... I don't depend on nobody and nobody depends on me... My life's my own. But I don't have peace of mind. And if you don't have that, you've got nothing. So... what's the answer? That's what I keep asking myself. What's it all about? You know what I mean?"

Nädala teleobaduse soovitus ka (veidi hiljaks jäin, kuid mis seal ikka): ETV "Vabariigi kodanikud" - Kas eestlased joovad arutult palju või mitte?
Üritasin tol õhtul majandust õppida, kuid see komöödiaprogramm (võrreldav riigitelevisiooni aastavahetuse huumoriklassikaga) köitis nõnda, et kõik muu jäi kõrvale.
Kui lasta kokku joodik, alkoholi pressiesindaja, alkoholi vihkav näitsik, psühhiaater ja kõiki nimetatuid vihkav saatejuht - see on paljulubav... Igas mõttes paljulubav, aga mitte vastuste asjus. Aga samas, eestlastel ongi kombeks anda vastuseid nii, et küsimuste/probleemide tuumani laskuda ei tahetagi. Näilisi lahendusi on alati kergem pakkuda.

Üks raamat ka, mida soovitaks: Ivo Rull "Meediamängud"

Aga nüüd lõpetan, et vaikselt edasi tukkuda. "Info ja infoallikad" - ei ole huvitav aine, ei ole huvitavad loengud. Ürita kuulata, ürita leida miskitki intrigeerivat, aga teps mitte ei õnnestu.

Positiivne õigus negatiivsetele kangelastele

2009-11-20T21:24:00.003+02:00

Päeva mõtteobadus: Homedrinking is killing bar culture

Kirjutasin täna palju idiootsete mõrvarite teemal. Kes mõrvab, et inimestest rasva imeda (sõna otses mõttes); kes kuulutab, et tapmine on hobi; kes paneb pommivöö ümber, et oma Jumalale "kingitus" teha.
Ja jõudsin taas tõdemuseni, et surmanuhtus on tore asi. Tore ehk vale sõna, aga vast käib kah. Meedias ringles täna uudis ühest pedofiilist, kes kunagi telesaates ilma tegi. Ja mulle meenus alles hiljem, et olen kunagi selle tegelasega rääkinud.
Oeh, aga tagasi surmanuhtluse juurde. Arutasime täna ka sõbrannaga: miks peaks me maksma inimese ülevalpidamiskulud vanglas, miks peaks maksma see inimene, kelle elu nimetatu on rikkunud.
Kui sind on lapsena pilastatud, sinust ei kasva enam tavalist inimest. Nii ma vähemalt arvan. Kuigi mu kogemus ei tugine enda tutvusringkonnale (siin taolisi juhtumeid lihtsalt ei tea), aga olen ikkagi veendunud.
Me võime rääkida inimõigustest, aga mis õigusega võtab inimene ära teise inimese elu (selleks ei pea alati tapmagi, saab ka teisiti eluküünla murda).
Kuidas küla koerale... See võiks siin kehtida. Eile võeti riigikogus vastu seadusemuudatus, mis pisut karmistas pedofiilide karistamist. Just nimelt pisut. Üks aasta siia või sinna, see ei muuda midagi. Kui korra seaduses neid paragrahve lähemalt lugeda, tuleb ahastus peale.
Kas antud juhul positiivne õigus ikkagi vastab loomuõigusele? Julgeks kahelda.

Fuck me, I am skinny

2009-11-19T23:28:00.003+02:00

Kõhnukest supermodelli Kate Mossi süüdistatakse teismeliste anoreksiale õhutamises, Moss kuulutas, et ükski söök ei tekita temas nii head tunnet kui sale keha, teatab üks kollane väljaanne, mida julmalt refereerin.

"Miski ei maitse nii hästi kui sale tunne," teatas Moss põhimõtte, mille järgi ta elada üritab.

Kohe järgneb kriitikalaviin. Kaugel väljamaal, muidugi ka Eestis. Kusjuures, võime lugeda kommentaatorite tatipritsimist, kuid - olen suhteliselt kindel, et paljud neist on samad noored näitsikud, kes seda printsiipi järgivad. Uhkusega järgivad, kuid samas kiruvad kõiki, kes nii ütlevad. Nad naudivad tähelepanu. Vaatavad end sada korda peeglist enne, kui seavad sammud ööklubisse, kus samuti öelda: ära jama, ma täna isegi ei näinud vaeva, et end kenaks teha. Nad väidavad, et neile ei lähe korda. Harva ütlevad: olgu, olen tõesti enam-vähem kena, aga see on ka kõik, ma ei näe vaeva.
Seda, et nad süües alati mõtlevad, kui palju kaloreid see annab, ei tunnista nad kunagi.
Nad ei tunnista ka kunagi, et see Mossi mõttetera neile ideaalne tundus. Miks? Aga miks peaks, see oleks sama kui feissbuukis (vabandust, muud sõnapruuki ma ei tunnista) kirjutada: olen idioot, kommenteerige!

Side lõpp! See oli selline üldine mõttekäik.

Mine is bigger than yours

2009-11-14T16:59:00.002+02:00

- Mul on vist seagripp
ei ole ikka
- sümptomid on ju täpselt sellised. Mhh, ma tean, et on
Aga mõtle, äkki on imepisikene võimalus, et sul on lihtsalt külmetus kallal...

Oeh, seagripp on väsitav. Pidev sellest rääkimine, meedia lobitöö paanikaosakonna tekitamisel...

Üks sõber tõi välja statistika, mis näitas, et tegelikult on tavalise gripi puhul ju oht surra (kui olla ikka dramaatiline, siis korralikult!) suurem...
Oeh, aitab!

PS! Kui ma ise muidugi peaksin selle va kuramuse haiguse saama, siis avan paanikaosakonna. (Nüüd sõnasin kindlasti ära).

Nii, aga nv. Kõik teed viivad jooma? Ei, kõik teed viivad praegu hoopis Tartusse (mis muidugi esimest eeldust ei välista).
See on see, kui siia tihti ei satu. Ei tunne teist äragi.
Aga hea on, rahu ja vaikus. Küll ma kunagi otsaga siia ka püsivalt tagasi jõuan.
Elu on justkui suur ring, jõuad ikka tagasi sinna, kust alustasid.

Aga lõpetuseks ühe etenduse promoklipp. Promon seda lugu, loodan, et see ka mu "miljoneid" lugejaid kummitama hakkab:)

Kildudest sillutatud

2009-11-12T22:39:00.003+02:00

Killud on siis...

Kui jõuad koju, avad ukse ja näed... Kass on hiigelsuure peegli esikupõrandale lajatanud. Koristad, veristad sõrme, ahastad, koristad.

Kui sa kedagi armastad, ta kaob. Lubab, et hetkeks. Aga hetk muutub igavikuks.

Siht, sa tead, kelleks sa tahad saada. Üks on see hetk, kui sul palutakse lasteaias joonistada, mis on su unistuste amet. Mina näiteks joonistasin, et istun laua taga, pliiats pihus - kirjanik. Teine on see, kui oled täisealine, tead, mida tahad...Aga kokkuvõttes puruneb see kildudeks. Kirjanikuks sain, oot, peaaegu, ei, ei saanud.

Sõprus - ainus amet, mida ei saa raha eest õppida. Mis on või pole. Kui ka on, sedagi on võimalik lihtsalt illustratiivsel kaardilaual kaotada.
Ja siis istudki oma panniga (näide) ja mõtled, miks... Aga äkki seepärast, et teatud vead jäävadki korduma, kummitama?

Aga kildudest vist tänaseks aitab. Olen korduvalt tegelenud, et kildudest teatud mosaiiki kokku panna, viimasel ajal kohati tundub, et õnnestub.

Väikene probleem - mõned tükid on siiski puudu.

Loogikas puudub loogika

2009-10-03T11:36:00.003+03:00

"Noh, Ketsik, läheme suitsule!"

"Oota, õllekõhuga keskealine mees, ma veits vahin veel arvutiekraani."

Taolisi vestlusi enam ei tule?

Aga murdes kontorirutiinist välja...Või õigemini, kes taolise ilmaga tahakski välja murda?

Sügistorm 2009, vihma kallab ja muidu on halb. Laupäeva õhtu, istun kodus - vahel harva ronin õue (katuse alla) oma suurt suitsukirge rahuldama.

Täna loogika loengus istudes mõtlesin inimsuhete üle ("kõige õigem koht, kus taoliste asjade üle mõelda"), tekkis palju küsimusi.

Kellele me end avame, kui otstarbekas see üldse on; kui tihti me inimesi liigselt usaldame, seejärel pettume jne.

Ja järeldus - õiget järeldust polegi. Kui üldse, siis mõte, et tegelikult näeme me kõrvalseisjat sellisena nagu tahame. Me võimendame tema juures need aspektid, mis teevad teda tervikuna meie endi jaoks talutavamaks.
Kui mulle on mõni inimene meeldinud, siis üldjuhul ma tajun ka seda, et kurat võtaks, on asju, mida temas nii kohutavalt hindan, aga samas - mida teha nende joontega, mida ma absoluutselt ei salli? Olgu, võin sallida siis, kui oleme põgusalt koos. Siis on kerge neist üle minna. Aga pikemas perspektiivis? Lase või kuul pähe, aga nendega ei harju. Aga ometi, olgu nimetatud omadused nii tugevad kui tahes, lükkame need tagaplaanile. Hindame seda, millega inimene meid esiti võlus...
Milleni ma tahan jõuda, inimene on inimene (targemat järldust annab välja mõelda?!), kui ühel hetkel pole side enam selline nagu oli varem (wake up call), näed kerkivana ka neid aspekte, mida varem kõrvale üritasid lükata, kas on üldse midagi, mida enam jagada?
Kui ei ole, tasub mõelda, kas seepärast, et nüüd tõusevad hoopis negatiivsed jooned, mida varem ignoreerisid?

Palju "tarka" juttu, lihtsalt täna sellised uitmõtted tekkisid. Noo, teatud asjaolud. Nagu alati!

Aga pika loogilise loogikata avantüüri lõpetuseks üks hea lugu!

Professionaalse harrastussportlase kommisõda

2009-09-26T17:52:00.003+03:00

Riigi esirulluisutaja seisab tütrekese ja turvamehega toidupoes maiustuste leti ees. Lapseke sirutab pahaaimamatult oma käekese maiuse poole. Mis juhtub?

"See on kummaliste inimeste toodetud kräpp. Kui sa selle võtad, viid oma raha neile. Kas sa tahad, et keegi, kes teeb mürgikokteile, saab rikkaks? Ei taha? Siis ära võta seda," selgitab emme. Tema tõsine uurimustöö viis selleni, et ta selgitas välja, et Kalevi kommikestes luuravad transhapped.
Ja neid pahasid asju sisse süüa? EI, karjuks iga tõsiseltvõetav maniakaalne harrastussportlane!

Nii algas järjekordne toidusõda. Hapukurgihooajal on meedia muidugi prouale tänulik, piimasõjaga ju lõpmatult kirgi ei küta.

Raskerelvastuse tõi välja ka Kalev, kes rõhub just professionaalse harrastussportlase keelekasutusele - kräpp, misasi see ikkagi on?

Aga see selleks. Ootame järgmist sammu, Eesti naiste eeskuju peaks võtma eeskuju põllumeestest, kes kaubanduskeskuse ette protesteerima läksid. Kuna talle meeldib komme kräpiga (võib tõlkida ka kui "sõnnik") võrrelda, aga palun - mingu ka suure sõnnikulaadungiga kommitehase ette, kus need kummalised rasvalembesed inimesed töötavad.

Muidugi, see vaid väike idee. Usun, et edukal naisel endalgi mõtteid palju.

PS! Söön praegu kartulikrõpse, mitte komme! Seega olen tervislik!

Märksõna on ka märksõna!

2009-09-26T17:28:00.003+03:00

Suvi on läbi. Elagu suvi!

Juuni

"Wow, sa oled peaaegu pruun ju," imestab sõbranna. "Mis sinuga juhtunud on, eksisid tõesti randa või?"
Juhtus selline häbematu asi, et armusin Stroomi randa. Musklis vene noormehed, kes bemari kummide vilises rannahoone ette pargivad; ümarad mammid, kes kõigest väest üritavad oma ihu paljastada, kandes nappe roosasid bikiine; lapsed, kes tatsavad mööda "promenaadi" ja hõikavad: ostke cheburekke (kirjapildi eest ei vastuta) jne. Kuidas saaks sellesse mitte armuda?

Veel märksõnu juunist: punkt, trollid, puhkus, lõputud krõpsu- ja joogiistumised.

Juuli

"Ma ikka ei tea, milline ma siis ikkagi olen, kas ma mängin mingit rolli, kas ma olen muutunud, kas ma nüüd muutun tagasi selliseks nagu olin," hädaldab sõnamõrtsukas kõigile, kel vähegi jaksu kuulata. Justkui makilint, mis end iseseisvalt tagasi kerib ja sama kräppi (Evelin Ilvese lemmiksõna, saadaval järgmises ÕSis!) pakub.

Tagantjärgi - igav. nõrk. mõttetu.
Mis seal ikka, elu läheb ju alati edasi. Mõnitab edasi, pakub vahel selgeid/helgeid hetki.
Ei saa lõpmatuseni olla kinni selles, mis ammu kadunud.
Olgu, sõnades on see muidugi lihtsam kui reaalsuses, aga üritada võib ikka.

Veel märksõnu: Laulupidu, Õllesummer, Bornholm, lõputud patseerimised vanalinnas, vihm, päike, töö, töö, töö, töö...Pagan, makilint hakkas jälle jupsima.

August

Vat august on kummaline kuu. See justkui oli, aga justkui ei olnud ka. Vananaiste suvi juba. Midagi suurt korda ei saatnud, aga samas...Ei... Nii, meenutame.

Jumalanna käis Tallinnas. Laulis mõned laulukesed, tegi mõned liigutused. "Wow," õhkas ta vaadates lavalt lauluväljaku taga kõrguvale uusrajoonile (tuntud ka nime all Lasnamägi). Peeter Rebane arvas, et lauljatar mõtles: wow, nii tore publik, mille ilus linn. Super!
Väljamõeldud allikate andmetel mõtles popikuninganna siiski: wow, tõeline idablokk, seal elavad vist töölised, kes päeval kuskil kalatehases rabavad ja viis aastat raha kõrvale panid, et mind vaatama tulla. Oeh, loodan, et ma siit kirpe ja täisid kaasa ei saa.

Märksõnad: märksõna ise on vist ka märksõna?!

Ja käes ongi september. Õigemini - läbi see september saabki.
Loodan, et sellega koos ka köha ja nohu ja sada muud häda. Täpselt nädal tagasi hakkas jama pihta, siiani pole lõppenud.

Haiguslehte aga ei võta ma põhimõtteliselt. Pluss, sellega oleks ka pisut raskusi, kuna mu perearst on Nõos, tema nime ma ei teagi, sest pole kunagi teda väisama pidanud.
Mis sajandil ma elangi?

Hariduskell tiksub (bioloogilisest kellast rääkimata)

2009-07-13T11:11:00.002+03:00

"Mulle tundub, et sinu juura valik on taaskord millegi tõestamine? või ma eksin?"

Sügis näitab, kas üks parimaid sõbrannasid eksib või mitte. Arvan siiski, et eksib.
Hariduskell tiksub (mõnus väljend), kuid selle asemel, et tõestada midagi teistele (meenub eelmine sügis, kui ma suuuuurele armastuuuusele tahtsin näidata: näe, suudan), teen seekord otsuse lähtudes enda vajadustest.

Pluss, kui ikka suur summa investeerida, siis naljalt selga ei pööra.

Mis muidu - suvi. Vihmane suvi. Homme põgenen emaga väljamaale, täpsemalt kavas Soome, Rootsi, Taani...

Usutavasti on tore, kui vaid ilmataat trikkidega liiale ei läheks. Loota ju võib.
Ehk on hea eemal olla. Samas, kui kevadel Iirimaal käisin, siis kohati igatsesin pealinna tagasi (haige?)... Mis mind küll selle halli Tallinnaga seob...

Või koliks Kiidu tagasi? Seal on ju taevas sinisem, muru rohelisem ja majad koledamad...Viimane omadus vist reklaamimiseks parim pole.

Ja veel, nägin täna Madonnat unes. Normaalne, lihtsalt ebanormaalne.
Äkki ta lapsendaks mu? Peaks uurima, kui ta vähem kui kuu pärast kilplaste paradiisi väisab.
Pääsen talle kindlasti ligi. Ma ju ajakirjanik - ja ajakirjanikel on alati õigus, nad saavad alati kõik, mida tahavad...

Muie.

60 krooni. Või pigem 100 miljonit krooni?

2009-06-30T21:18:00.003+03:00

Vabadussõja võidusamba avamise puhul pakkus Vabaduse väljakul asuv kohvik Kultus Võidupüha erimenüüd.

Muu hulgas sai maitsta ka sini-must-valget kohupiima-šokolaadi kooki mustikatega. Üks koogitükk maksab 60 krooni, kirjutas Postimees.

Mine tea, kas ma tohingi enam nii refereerida, viimastel päevadel ju laia kõlapinda leidnud fakt, et peagi võivad ajakirjanikud kasutada ainult konkurentväljaande pealkirja ja esimest lauset.
Aga olgu, ma olen ju ka lihtsalt suvaline blogija. Reeglid ei kehti?!

Meie kaunis vabadussammas (võidusamba nimetus mulle ei istu). Ma käisin avamisel. Olen patrioot? Vaevalt...Ma olen patrioot ainult laulupeol. Aga, juba seal - kuuldes pärast hümni teravat aplausi - kaob seegi isu.

Samas, oli ju ülev tunne küll avamisel olla. Ma olen ju suur ajaloohuviline. Tulge vaadake mu raamaturiiulit. Näete, kuidas ma olen kolmandat riiki (vabandage suurtähtede pärast) ülistanud.
Kuidas ma austan toonast propagandaministeeriumit, mille mutrikesed rääkisid seni, kuni päike tuli pilve tagant välja - nüüd võib Füürer tulla...

Suurushullustus on meile kõigile omane. Miks mitte meid meelitada taolise suursuguse sambaga, mille mastaabid on suured. Kui suured.
Mulle kui ajaloohuvilisele oli tõesti huvitav seal seista, kell oleks justkui aastaid tagasi kerinud.
Olgu, ma olen kriitiline. Olgu, ma olen kibestunud - ise samba maksumusest kirjutanud liigagi palju negatiivseid artikleid.
Aga kokkuvõttes, ma ei saa sellest eufooriast aru. Kas seda ongi meil masu ajal vaja? Kas see ühendab meid?
Miskipärast mulle tundub, et meie ühenduslüli katkes juba mitu head aastat tagasi....
Ja seda ei too tagasi isegi masu...

Tärn: veidi hiljaks see postitus jäi, aga parem hilja....

All is not well in lalaland?!

2009-06-21T11:30:00.002+03:00

Oi, kuidas ma puhkust ootasin. Ülemused veel nurisesid, et võiks ikka tööle keskenduda, miks fantaseerida puhkusest, kui see veel käeski pole.
Nüüd on puhkus. See, mida nii kaua ootasin.
Saad kaua magada, avada akna ja sirutada jalad välja. Päike silitab. Tõmbad mahvi suitsu, päike silitab veel...
Kõlab nagu kaunis idüll?
Njaa, ehk tõesti. Aga ma pole rahul, totaalne rahutus pigem.
Juuni hakul kirjutasin siia kaunisse mõttekogumisse read: "Aga üle pika aja saan praegu öelda: kõik on peaaegu hästi."
Tol hetkel peaaegu oligi. Enam pole. Isegi mitte veidi hästi pole.
Kõik on fucked up! Oi, ropendasin, pole noorele neiule sünnis.
Aga noh, hästi pole, aga mõtlemisainest on. Vahelduseks vist hea oma raamidest välja tulla, asju laiemalt näha (kuidagi peab end ju lohutama).

Nädalake on veel puhkust jäänud. Eks üritan end kuidagi lõbustada. Tööle ju ka tagasi ei kibele.
Kaks aastat, kaks pikka aastat...Küll aeg lendab. Aga ei kujuta ette, kui kahest aastast saaks viis, kümme, kakskümmed...
Taas mõtlemisainest.

Aga hetkel kõik.
Elu mõnitab mind kogu aeg. Aga mul pole kahju, lõbus on.
Või siiski, siiski - vahel on ka kahju...

Rohelised õhupallid ja muu kräpp

2009-06-04T23:38:00.003+03:00

"Indrek Tarand on seda linnukasvatuse süsteemi tabavalt kirjeldanud kui "poliitbroileritest linnufarmi linnaosavalitsustes". Farmilinnud, kelle elu- ja juhtimiskogemus on null, proovivad endale suurt kogemustepagasit näkku manada. Kuigi põlvkonnad vahetuvad kiiresti, tahaks riigi eesotsas siiski näha inimesi, kes pole justkui malelauale eksinud kabenupud," kirjutasin aprillis ühes kullakarva väljaandes.

Ahh, mis mina ka poliitikast tean. Ma puutun sellega paraku küll kokku, kuid sellega on see jama, et endal on ka halb tunne - need mängud pole tsirkusemängud, pigem tants ümber aurukatla. Kahjuks on see aurukatel meie riik. Riik, mis nöörib meilt viimsegi penni ja vastu annab...Annab midagi vastu?

Käes on kaunis valimistenädal. Omal ajal ei toetanud ma Eesti eurotsooniga liitumist, ent valima lähen ikka. Tubli kodanik? Vastama ei hakka.
Ja ma ei varjagi, annan hääle Tarandile. Nagu paljud teisedki, väga paljud teised.
Mitte, et ma Tarandist palju arvaks. Mitte, et ma arvaks, et ta seal midagi muudab.
Aga, suletud nimekirja valides tunnen, et mu hääl läheb raisku.
Ja need tuhanded, kes valivad Savisaare pärast Keskerakonna, noh, see on ju teada, et ta Euroopasse suuri tegusid tegema ei lähe. Tal vaja Tallinnat hallata. Seda teavad ka valijad, aga annavad hääle Keskile ikka. Sel põhjusel, et oma suurt juhti ja tema sabarakke toetada.
Armas.
Muideks, eelmisel eurotrallil langes minu puhul liisk ka Keski (kas peaks punastama?) kasuks. Sel lihtsal põhjusel, et nimekirju vaadates ei osanudki miskit pihta hakata. Siiri Oviir - why not. Ja Euroopasse ta saigi - hää seegi. Vali inimest, mitte parteid.
Oeh, kas sellega Tarand minu hääle ostiski?
Aga eks näis. Ma olen vähemasti rõõmus, et pühapäeval tööl pole. See tooks pähe liiga palju halle karvu. Ptüi, ptüi, ptüi - loodan, et ära ei sõnunud.

PS! Keski rohelised õhupallid on iseenesest lahedad. Mul on neid õnnestunud nädala jooksul hankida päris mitu. Ja nad püsivad üleval, ei vaju nii kiiresti ära kui mõne mehe...

All is well in lalaland?!

2009-06-04T23:25:00.003+03:00

Vihma kallab. Vihmavarju pole. Sammud vabakal. Astud sisse W-ärisse. Ostad kartuliputru, kurki ja paari juustusaia. Ekspressi kah (turgutan kiratsevat meediaimpeeriumi). Kuulad seda lugu. Jõuad koju. Heidad riided kus seda ja teist. Mõnuled arvutiga voodis. Hea tunne on.

Vaatasin oma vana blogi, kord kirjutasin seal oma soovidest (enam kui kaks aastat tagasi)

"Uhiuue BMW võtmed.
Korter vastvalminud korterelamusse.
Nokia mudel, mis täidab kõiki funktsioone ja enamgi veel.
Rahapuu, et see toanurka kasvama panna...

Või hoopis: õnn, armastus, rahu, taskakaal ja puhas leht..."

Mnjaa, jätan kommenteerimata, mitu neist punkti hetkel käeulatuses on. Midagi ehk siiski.
Kusjuures, päeva tipphetk - mul ei ole raha. Wow, kuna sain viimati nii öelda.
Toidupoes kulutasin oma viimased säästud.
Ja hea tunne on. Võiks rohkem taolisi situatsioone olla.
Raiskaksin vähem, planeeriksin rohkem.
Palgapäev on homme. Kuid arvestades, et pank on varemgi trikke teinud, võib juhtuda, et saan raha alles esmaspäeva hommikul.
Noh, pole hullu. Laupäeval sõidan Kiidu (küll ma kuskilt 30 krooni välja nurun).
Ja Kiius on rahu...Pagan, oleks veel ilusad ilmad ka, saaks Kristiga China Towni vallutada. Nii nimetame kohta, mida kaardilt ei leia, kuid marsruuti teades võib sinna siiski eksida.

Praeguseks kõik. Mõtlesin, et targutan ka ühe esmaspäevase asja üle. Aga las olla.
Mis see ikka muudaks.
C-ya!

Kõnniks...

2009-06-01T11:36:00.003+03:00

Päike tuli välja ja helgeks läks meel. Viis kasti siidrit ja palju...
Ma ei ole ammu kirjutanud. Endalegi tuli üllatusena, et mõni inimene on selle kohta pärinud.
Põhjendanud olen banaalselt: ei ole nagu midagi öelda. Kui ka on, ei ütle.
Viimati kirjutasin, kui jõudsin järjekordse verstapostini. Viimane taks just pole, aga noh, midagi siiski.
Kallis vanaema avaldas hiljuti muret, et ma juba abielluda ei plaani. Pisiperegi peaks tema meelest ammu päevakorras olema.
Aga, ilmselt peaks enne ise suureks kasvama. Aga mine tea, kas see juhtubki. Igavesti noor, hmm, meenub üks Wilde`i tegelaskuju, kelle lõpp oli kõike muud kui helge.

Aga üle pika aja saan praegu öelda: kõik on peaaegu hästi. Aasta tagasi samal ajal polnud. Toona ma enda arust teadsin, mida tahan. Ehk isegi teadsin, aga ma ei teinud mitte midagi, et seda ka saada. Kui ka tegin, siis kõik selleks, et seda vältida. Ja sellised asjad on juba eos mõeldud p...e minema.
Lugesin hiljuti ühe sõbranna blogist arutlust sõpruse teemal. Kuidas mõni inimene suudab sõpru hoida. Kuidas mõnda inimest ümbritsevad praegu samad inimesed, kes olid tema kõrval ka kümmekond aastat tagasi.
Aga on ka teine alaliik. Need, kelle ümber seltskond vahetub kiiremini kui aastaajad siin kõledas Eestis.
Kuhu kuulun mina? Nii ja naa, tahaks kuulda esimesse, aga vähemalt viimased paar aastat olen valinud selle teise tee. Hukatuslik? Lihtne? Kohustustevaba?
Raske öelda. Aga lõppude lõpuks olen jõudnud ikkagi järeldusele, et single serving friends on küll armas variant, aga pelgalt selle najal elada ei saa. Muidu vaatad enda ümber ja saad aru, et oledki üksi.
Inimesed ei ole ühekordsed pabersalvrätid - wow, küll ma nüüd alles ütlesin.
Peaks endale pika pai tegema...
Aga nii on.
Aga...Nüüd ma tahtsin minna tolle blogi autori teemale, aga...Ma ei saa. Saan. Ei saa.
Olgu, saan. Loomulikult saan. Aga selle tõdemuse koht pole tegelikult siin. Selle tõdemuseni pean jõudma reaalses elus, mitte kübermaailmas. Vaadates inimesele silma ja öeldes, mida tegelikult mõtlen.
Uhh, kõlab lihtsalt. Aga millal ma enne olen täpselt välja ladunud, mis ma tegelikult tean...Kergem on mitte tunnistada endagi vigu.
Nüüd tuli pikk arutlus x teemal, kombineerime selle veel y`ga ja saame.

Ahh ei teagi. Ilmselt on päike pähe hakanud.

Istudes siin kilukarbis (toimetuses) mõtlen, et võtaks oma viis asja ja kõnniks. Kõnniks kuhu? See polegi nii oluline, lihtsalt läheks.

Ja lõpetuses: all is almost well...At least now!:)

Funny games

2009-03-02T00:54:00.006+02:00

"Tuli ära," õhkab näitsik rõõmsalt, värisevas käes hoiab ta pokaali kesvamärjukesega.
Maagiline 21, nüüd pole enam ükski uks suletud. Neidis võib kas või praegu (öö vastu tööpäeva) jalutada sisse suvalisse kasiinosse, rind ees, teatada: mina tulin, pappi mul on, mängime!

Aga tegelikkuses, ega eevatütardele vananemine eriti istugi. Ma ei räägigi siin nii väga sellest Botoxi näkkusüstimise vajadusest jne. (PS! Kortse väldin nt mina nii, et unustan suurest väsimusest meigi maha võtta, pandakarude terviseks!).
Lihtsalt, mida rohkem vanuselint edasi kerib, mõistad, et kõik ei saa enam vabandada noorusega. Et näe, ma ehk pole kõiki sihte saavutanud, aga mul on aega. Käitusin lollisti - andesta, ma noor ka, pole nii kogenud, juhtub.

Varsti olen mull all ka, Mari eile märkis, et 25 on viimane verstapost, pärast seda on kõik! Tühjus...

Aga tähistamise kohta, tore oli, nii Tartus, nii Tallinas kui ka...Tallinnas.
Ainuke asi, mis kripeldama jäi/jääb: mida hekki? Üks kõne, üks sõnum, kiri, mida iganes.. mingi võimalus ikka on õnne soovida, ka viibides tuhandete kilomeetrite kaugusel võltspalmi all.
Ehk pole mul enam õigust sellele privileegile, aga ikkagi... pagan võtaks!

Nii, taltsutan nüüd oma metsikuid emotsioone (Mis pole muidugi isegi mitte võrreldavad möödunud nädalaga. Film: "The Reader". Sündmuspaik: Kesk-Ameerika korter. Juhtum: noo see oli ikka hale, kuidas suudab üks inimene ühe filmi pärast 1,5tundi nuuksuda. Ma arvan, et ma tegin vähemalt poole aasta nutmise ette ära), miks ma üldse kirjutasin. Noo, pole viimasel ajal jõudnud. Ei ole seda nii öelda mojot.
Tööl isegi on, aga vabas vormis mõtete avaldamist...Tea, ehk on selline kuu seis. Peaks mõne pendlimehe käest nõu küsima.

Aga praeguseks side lõpp, tõmban kujutletava juhtme kujutletavast seinast kujutletavas kohas...välja!

Karmid ajad!

2009-01-09T12:28:00.003+02:00

Kulusid peab piirama, tööandja esimene kohus on vähendada alluvate mõttetut raiskamist. Muidugi, majandustõusu ajal oli levinud, et kõik erakõned teed kontoris ja sõidad kodu vahet firma taksokaardiga. See on minevik.
Oleme uhked ühe asjaliku ettevõtte üle (teerajaja), kes teab, mis on uued trendid.

Vaatan oma teises kodus ehk toimetuses ringi, tekib ideid. Peaks leivaisale soovitama.

1) Miks peaks firma maksma kinni telefonikõned? Limiit nulli!
2) Koopiamasin pandimajja. Prindime siin Interneti välja, paberit kulub. Teatavasti on ka paberi hind viimasel ajal tõusnud. Pääh, priiskamine. Võtad kodust vetsupaberi kaasa, pastaka varastad lähimast pangakontorist ja kirjutad vajalikud andmed üles. Trenn parandab käekirja.
3) Kohvimasin? Miks, kohvi on nii ehk naa kahjulik. Pluss, ajakulu, töötaja peaks tööd tegema, mitte seisma valves aparaadi juures, et törts lahjat kofeiini hankida. Taas pandimaja!
4) Lambid? Terve kontor särab valguses. Kas mitte küünlad odavamad pole?
5) Taksokaardid? Ei, ei, ei! Kondiaur on kõigil olemas, kontorirotid ongi paksud. Rohkem kõndimist. Ega Muuga või Kopli liinid ka südalinnast kaugel ole!
6)Tasuta sissepääs mõnda spordiasutusse? Never! See on hirmkallis väljaminek. Säästuajal tuleb eelistada kepikõndi (vajaliku roika leiab metsast), sörkjooksu ja aeroobikat Power Hit radio taktis.
7) Samuti võiks maha müüa toolid ja lauad, arvutiga võib tööd teha ka põrandal. Ega need mugavad toolid tegelikult rühti paranda, toovad hoopis kahju.
8) Lauatelefoni arutu kasutamine välistada. Kui kapo suudab kõnesid pealt kuulata, suudab seda ka ülemus! "Tere ema, kuidas läheb..." Piip, piip, piip...IT mees katkestas juba tarbetu kõne. Selle maksumus (olgu nii väike kui tahes)arvestatakse järgmise kuu palgast maha.
9) Puhkused? Naer...Kes puhkab? Jah, palgata puhkus võib isegi sobida, aga 28 päeva tööandja raha eest? Jah, seaduses on see kirjas, aga alati on võimalus, et töötaja on küll ametlikult puhkusel, kuid ilmub iga hommik kohale kui viis kopikat! Muidu - nägemist, otsi uus amet. PS! Kuulsin, et vajatakse keevitajaid!
10)Küte, mis. Eestlane on põhjamaalane, harjunud selle kliimaga. Küttearved on laes, ajame alla. Lülitame välja...
11) Jõuame põhilise asjani: Internet! Miks? Polnud ju teps mitte ammu, kui seda polnud, saab ka nüüd nii...Tundub kummaline: kuidas saab? Suure Depressiooni ajal saab!

Edu, jään ootama!

Korruptsioon: siin, seal ja mujal ka

2008-12-29T12:02:00.003+02:00

Ma ei ole Toomas Lepa suur fänn, kuid tegu on sõnaosava ja haritud mehega, kes julgeb välja öelda selle, mis on tegelikult niigi selge.

Lugemist SIIT!

"Need massitiraažis ilmuvad lehed pühendasid olümpiakangelastele vaid mõne hõreda rea. Seevastu kaeti Kersnaga Õhtulehes kaks lehekülge ja Postimehes ilmunud lugu kandideerib kindlasti Pulitzeri auhinnale parima kiituse eest parimale sõimajale.

Ma ei kirjutaks, kui ei ilmneks tõsiasi, mis Eestis üha rohkem silma paistab. See on diskussiooni puudumine, see on ärapanemine, nagu viimane Kersna keiss – see on ühtedele võimaluse andmine, see on poliitiline üheülbalisus, et mitte öelda korruptsioon ajakirjanike hulgas.

Kahju, et kapo seda ei uuri – oleks palju põnevat materjali."

Seda ei saa panna süüks igale inimesele, kes ajakirjanikuna raha teenib. On ka sõltumatuid sõnaseppu, aga fakt on see, et inimestele pakutakse seda, mis neid huvitab. See, mis müüb....See, mis on üldine seisukoht.

Aga õige ta ole, arvamusküsitlused näitavad, et Savisaar on jälle tõusnud. Ajal, mil majandus on kreenis ja valitsus on põlu all, on see ka mõistetav.
Olgu või Keskerakond, aga rahval on vaja mingit lootust, et homme on parem päev.
Noh, oleks Savisaare erakond pukis, vaevalt nad praegusel hetkel midagi muuta saaks. Kuid, eks ole me ju harjunud teda kottima. Ansipi puhul paar aastat tagasi (meenutame või aprillirahutusi, kus temast oleks võinud teha tõsielustaari Võitmatu Ansip...) ei oleks seda eales arvanud.
Ja veel, Savisaar võib olla kohati mölakas, paanitseda: appi, linnavalitsuses kummitab ja kõik sahtlid on lutikad täis - aga ometi, ta on kaval poliitik. Kogenud poliitik. Ja sõimaku teda palju tahes, sa kas vihkad või armastad teda, jätkub ka neid armastajaid!
Kes on lasnamäel elanud, teab. Ja tegelikult, patt tunnistada, sealsed võimuliidrid isegi veidi hoolivad oma valijatest, oma elanikest. Seda lehtedes muidugi ei kajasta (teatud väljaanded, poliitilised jõud mängus, välja arvata).
Seega, tuleval aastal tulevad kohalikud valimised, resultaati prognoosima ei hakka, see ju niigi ilmselge.

PS! Ma ei toeta Keskerakonda, ma ei toeta Reformierakonda, ma toetan...Olgu, apoliitiline on tore olla, kriitik ju teisiti ei saakski. Aga tahaksin, üritan, loodan - olen ehk tuleval aastal ka rohkem neutraalne. Müstilised kallutatud jõud hästi ei mõju, kellelegi.

Milline on Perfektsionisti uusaastalubadus?

2008-12-29T11:57:00.000+02:00

„Järgmisel aastal pean lõpetama Just!-i ja Kroonika maniakaalse lugemise,“ vahendab Idiotsfirst püstolsõnamõrtsuka uusaastalubadust.

Selle aasta alguses hüperaktiivsuse tõttu Taaralinnast pealinna kolinud näitsik loodab uuel aastal paikseks jääda, meeleheitel koduperenaiseks hakata.

„Tahan, et ma enam nii palju ei tõmbleks, sest ma tõmblen kogu aeg. Ja ma tahan õppida jälle lugema ja lihtsalt asjalik olema. Pean õppima, kuidas asju mitte nii tõsiselt võtta.“

Loodetavasti läheb mul see kõik korda, ehkki tunnistan, et plaanimajandust ma ignoreerin.

Inspiratsiooni sain SIIT!

"Piiks-piiks ja Tai reis tuleb!"

2008-12-26T13:34:00.002+02:00

PAPP TULEB, TELLI VÕI VOODIST!
10 SEKUNDIGA ÖÖPÄEVARINGSELT!

Laenude aastane krediidi kulukuse määr on 300-423%, täpsema info edastab inkassofirma töötaja või tuulehoog Türisalu pangal.

Oeh, ma olen tegelikult lihtsalt kibestunud, tahaks ka puhata kui kanada onu.
TRIP

Jah, aga mina pole nii rikas, et võtta kiirlaenu:( Isegi, kui priis on nõnda eksootiline.

Silencio

2008-12-26T13:14:00.003+02:00

Arukate küsimuste ja veel arukamate vastuste voor.

Mitu elevanti mahub tegelikult ühte külmkappi?

Kui aus olla, siis mitte ühtegi. Keskmise külmkapi mõõtmed on umbkaudu laiusse 60, sügavusse 60, kõrgusse ~176 cm. Elevanti oleme me kõik näinud Tallinna loomaaias. Kes veel mitte, siis on tagumine aeg. Mati Kaal&co ootab. On ilmselge, et see suur imetaja ei mahu teie külmikusse. Võite küll proovida, aga ma kardan, et see ei õnnestu. Äärmisel juhul londi saab kuidagi sügavkülma surutud, aga see ka kõik.

Tüüpilise tallinlase küsimus: Mis või kes on Pirogov?

Nikolai Pirogov (1810-1881), vene kirurg ja anatoom, eksperimentaalse ja anatoomilis-füsioloogilise kirurgiasuuna rajaja. katsetas esimesena eeternarkoosi lahinguväljal, võttis kasutusse jäiga kipsmähise ja arendas jala amputeerimise luuplastikat. Tema kuju on Tartus täitsa olemas, austusavaldustega sinna pöörduda!

Miks saab telefoni aku alati siis tühjaks, kui ootad tähtsat kõne ja laadija pole läheduses?

Sest enamasti me ei käi ringi laadija taskus ja pistikupesa ootamas. Ilmselt on süüdi ka eelmine "tähtis" kõne, mis telefon üle kurnas. Kui oleks vähem sõpru, vähem kõnesid ja sõnumeid - küll see aku ka kauem vastu peaks. oot, kas siis üldse telefoni vajagi oleks...

Miks inimesed tarbivad alkoholi, see ju kallim ja ebatervislikum kui piim?
Eriti labane küsimus! Ikka selleks, et purju jääda!

Miks on aeroobika linnatibide hulgas nii populaarne?
Sest maleringis rohkem vabu kohti ei olnud!

Kas Liis Lass on olemas?
Jah, on küll. Võib-olla on ta hetkel hõivatud, aga muidu peaks ta täitsa saadaval olema. Ma peast telefoninumbrit ei tea, aga mustas märkmikus on see mul täitsa kirjas. Kindlasti saab temaga ühendust ka kohvik Moskva kaudu. Võite ka ukse taha minna, neidis on olemas, mis olemas!

Miks reklaamitakse ennast kui Viru cultural centre?
Sest õllesummer on Kultuurifestival...

Kumb oli enne, kas muna või kana?
Eelroaks sobib vast muna rohkem, kana on juba natuke toekam. Hommikut alustame ju ka omleti, mitte grillkana ja friikartulitega Seega jääb muna!

Kuidas keeta piima nii, et see üle ei keeks?
Kõige kavalam on panna tass mikrolaineahju ja üritada ajastada täpselt seda hetke, mil asi ohtlikuks kisub. Murdosasekundiga tõmbad ukse lahti ja saadki kuuma piima kätte. Ilma eriliste kadudeta.
10 protsendil juhtudes sa ei peagi pärast mikrouuni parandusse viima!

Mis vahe on pirni Fizzil ja pirni Kissil?
Üks on jahedalt parem ja teine lihtsalt parim. Veel üks erinevus seisneb selles, et Fizzi alati nurgapealses poekeses pole, aga Kissi leiab sealt alati!

Miks on maakera ümmargune?
Sest keradel üldjuhul nurgad puuduvad. Proovi sa jalgpalli nurkade summat arvutada või Pythagorase teoreemi rakendada!

Kuidas saab aru, et oled tööhoolik?
Töönarkomaania hakkab segama muude meelemürkide tarvitamist. Pole lihtsalt aega.

Miks ma praegu sellist jama siia kirja panen?
On reede. Vaba päev. Peaks tegema tööd. Ei suuda, pühad ikkagi. Normaalne kodanik lösutab täna diivanil, õgib jõulutoidu jäänuseid ja kirub: pagan, radikad on külmad.

Henry: Portrait of a Serial Killer

2008-12-25T17:26:00.004+02:00

Otis: I'd like to kill somebody.
Henry: Say that again.
Otis: I'd like to kill somebody.
Henry: Let's me and you go for a ride, Otis

Minu tänavune jõuluelamus oli 1986. aastal valminud John McNaughtoni film sarimõrvar Henry`ist. Vähem kui kuuga vaid 110 000 dollari eest valminud taies, mis on õõvastavam kui hirmsaim õudusunenägu. Perefilm missugune.

Alguses näidatakse meile Henry argipäeva (lõpetab rämpstoidu õgimise suvalises söögikohas, sõidab sihitult maanteel ja võtab peale juhuslikke hääletajaid, teeb juhutöid). Vahele pikitakse kaadreid laipadest. Kuigi tapmisi ei näidata, vihjatakse, et mõrvar on Henry. Näiteks lamab kraavis noor naine, keha veriseid jutte täis, alasti neidis on visatud jõkke, sohval lamab rüvetatud koduperenaise elutu keha, kaks kuulihaavadega laipa kohvikus (jah, samas, mida Henry äsja külastas).

Oma päevinäinud autoga võtab Henry suuna Chicagosse, kus kohtub oma ammuse sõbra Otisega, duo tutvus esmakordselt vanglatrellide taga. Henry kandis karistust oma ema tapmise pärast, Otis oli saatnud teise ilma inimese ühe röövi ajal.
Chicagos kolitakse kokku. Nendega liitub Otise äsja lahutanud noorem õde Becky.
Seksuaalne pinge Henry ja Becky vahel on tuntav, on neil ju ka ühiseid meenutusi minevikust: Henryt peksis, alandas ja kasutas seksuaalselt ära ema, Beckyt vägistas isa. Muidugi tahab mängu sekkuda ka Otis, oma õega magamine pole ju patt?!

Henry ja Otis ühendavad oma tapakire õhtul, mil veedetakse aega kahe prostituudiga. Henry kägistab naised surnuks. Laibad kõrvaltänavale oma saatust ootama jäetud, võetakse suund kiirtoidurestorani friikartulite jahile. Otis imestab, et ta ei tunne mingit kahetsust, et kaks lõbutüdrukut surnud on. Ainus, mis teda muretsema paneb, on tõik, et mine tea, äkki jääme politseile vahele. Henry rahustab sõbra maha.

Film kulgeb edasi tapalaine sildi all. Üks katkend: kuidas valida endale televiisorit!

Üks vastuolulisemaid stseene on perekonna tapmine. Vaataja näeb selle ära, alles siis taipame, et seda näidatakse meile videolindilt, mille Henry/Otis olid ise kaameraga salvestanud. Me jälgime seda koos nendega, nad mõnulevad kodudiivanil ja naudivad seda, mida on teinud. Korduvalt!

Aga vahele ju ei jää, selles on Henry kindel:

Henry: If you shoot someone in the head with a .45 every time you kill somebody, it becomes like your fingerprint, see? But if you strangle one, stab another, and one you cut up, and one you don't, then the police don't know what to do. They think you're four different people. What they really want, what makes their job so much easier, is pattern. What they call a modus operandi. That's Latin. Bet you didn't know any Latin, did you kid?
Otis: Big fucking deal.
Henry: What?
Otis: Nothing.
Henry: It's like a trail of shit, Otis. It's like the blood droppings from a deer you shot, and all they've got to do is follow those droppings, and pretty soon, they're going to find their deer.
Otis: Why don't you use a gun?
Henry: You can use a gun. I'm not saying you can't use a gun. Just don't use the same gun twice.

Ühel õhtul jõuvad Becky ja Henry juba teise faasini, kui koju saabub purjus Otis. Henry lahkub, et tuua sigaretid. Jõudes tagasi avaneb talle pilt, kuidas Otis Beckyt vägistab. Henry tirib sõbra tolle õe pealt ära, kaklus lõppeb sellega, et Becky lööb metallora vennale silma, Henry lõpetab tapatöö ja saeb sõbra keha vannitoas tükkideks.

Järgmisel hommikul visatakse Otise laip jõkke, Henry ja Becky pakivad asjad ja otsustavad lahkuda. Autos teatab Becky kaaslasele, et armastab teda. Henry, ilma ühegi emotsiooniga, vastab, et tunneb sama.

Ööseks jäädakse motelli. Hommikul lahkub Henry üksi. Veidi maad eemal teeb ta peatuse ja heidab raske kohvri teeperve. Filmi viimased kaadrid on sellest, kuidas kohvrist immitseb välja verd, taustaks kuuleme Becky karjeid.
Kangelane ehk peategelane suundub edasi...Jääb vaataja fantaasia ridadesse otsustada, mis on tema saatus.

Kui enne arvasin, et Sharon Stone`i kehastatud jäänoa abil orgasmi võimendav femme fatale Ürginstinktis või rahvaloendurit õhtusöögiks serveeriv Hannibal Lector on säravad roimarid, eksisin...

Sarimõrvar Henry ei ole täielik fiktsioon. Mõrvar Henry Lee Lucas kuulutas omal ajal, et tappis 650 inimest, kuid, suurem osa tema väidetest osutusid hiljem valeks.
Aga mine tea, midagi oli ka tõsi ja suures osas sealt ka filmitegijad innustust said.

Film on oma räiguse tõttu legendaarde, kriitukud on seda ka materdanud, aga samas, arvestades vanusepiiranguid: 600 000 dollarit ainuüksi USA kinodes pole halb tulemus. Madalaeelarvelise filmi kohta kindlasti mitte.

Öised luulud

2008-12-19T01:43:00.003+02:00

Käisin esmaspäeval vaatamas Eesti kinokunsti järjekordset väljalaset - "Soovide puu".
Ootasin enamat. Ühe maatüdruku seiklused suures Tallinnas jäid kuidagi elukaugeks.
Aga lavastajadebüüdi teinud Liina Paakspuu (kes muuseas pani peategelasele enda eesnime) ju seda ei taotlenudki. Kaameratöö oli tegelikult hea, visuaalses mõttes mulle kõik meeldis, aga lugu ise...Ei haaranud. Oli vaimukaid kohti, oli siiraid hetki, mil naistegelaste elusaagale kaasa elasin, aga ometi...
Ja kokkuvõttes ei suuda ma ju pealkirjas kasutatud kujundit uskuda. Kus on see soovide puu, seda ju ei ole. Me võime uskuda kõiksugu asju, minna selgeltnägijate käest lunastust lunima või mõelda, et küll kunagi see tõeline õnn õule tuleb (lotovõit? või tõesti soovide puu?) Aga ei! Kui tuleb midagi head, oleme ise selle nimel vaeva näinud. Ja ka siis võib kõik veel pöörduda. Oleme oma saatuse sepad, nii on.
Ja happy end...Miks oli seda vaja? Oli stseen, millega kõik võinuks lõppeda, aga tulla välja sellega, et kaunitar teatab: ma lähen maale tagasi! Oot, ei! Mul on ju see musklis autopede, võiks temaga kauni uunikumi kapotil seksida ja hiljem minna maalilisele aasale omasuguste sekka õnne nautima. Kordan: oli seda vaja?
Ma ei lahkunud seda nähes kinosaalist kõledasse ja pimedasse südalinna avarusse parema tundega.

Mida siis mina elult tahan? Ma pole eevatütar, kelle soovipuu viljad oleksid roosamanna karva käkerdised: rahulik argielu, ideaalne perekond ja teadmine, et lihtsuses peitub võlu.
Nendes katakombides mina ekselda ei suudaks. Mind ajab juba närvi, kui paar päeva mööduvad üksluiselt.
Mul olid unistused, lugesin omal ajal Mihkel Muti raamatut "Hiired tuules" ja mõtlesin, et tean ka, mis on tähtis, mõtlesin, et minust saab haritlane, kes uhkustab sellega, et...Ahh, mis sellest enam. Mutti armastan siiani, aga miskipärast meenub esimene kohtumine temaga naishinge nime kandvas lokaalis, kui Pukk teatas, näe, see on Mihkel. Pilk hägune (suunatud rindadele) tõstab mainitud tegelane tervituseks käe, päris kõrgele tõsta enam selles olekus ei suudagi.

Ma ei taha teada, kus olen isegi ütleme poole aasta pärast.
Mari hoiatas, et kui teatud ametipostil (teatud maja teatud korrusel) piisavalt kaua töötada, siis hakkavad ülemisel korrusel kummalised hääled nõu andma.
Sõnun nüüd ära, kuid riskin, praegu riskin. Mulle meeldib. Kui enam ei meeldi, pööran selja ja leian uue väljakutse.

Viimasel ajal olen pigem üksik hunt, kes põdemisele ja kahetsemisele võimalust ei anna. Ööinimene olen ka, turvatöötaja ristis mind juba fantoomiks...

Käesoleva arginädala neli päeva on kujunenud selliseks, et enne südaööd, või isegi hilisemat aega, ma koju pole saabunud. Mis seal ikka, väsimust ei tunne. Vankumatu miski iganes.

Njah, reede on käes... Mida teeb Karoliina reede õhtul, seda ei tea isegi tema ise. Võite küsida, ausalt ei tea.

Toompea komöödiateater esitleb!

2008-12-18T21:14:00.002+02:00

Katkend 1

Vilja
Kallis Jõuluvana! Keskfraktsioonil on natuke kurvem lugu, sest sellel ajal kui Reformierakond võis niisama ringi öösel uidata ja laulusid õppida, siis Keskerakond pidi saalis istuma ja tööd tegema. (Naer ja üürgamine)

Jõuluvana
Ärge muretsege, teie saate selle eest palka ka, nemad ei saa. (Naer)

Vilja
Jah, sellepärast ei ole ma ise midagi luuletanud ja laulmisega on mul ka natuke raskusi.

Jõuluvana
Äkki tantsid?

Esimees Ene
Tantsi jah!

Vilja
Partnerit pole!

Jõuluvana
Aivar Riisalu, palun! (aplaus ja heakskiiduhüüded)

Vilja
Ma siis võtan appi klassikud ja ma loen teile ühe Jaan Kaplinski luuletuse.

Jõuluvana
Väga armas!

Luuletus loetud...

Jõuluvana
Aitäh! Aga üks moment, ma annan väikese kingituse üle! Tulevad sihukesed Europarlamendi valimise rasked ajad ja sellepärast, et kuna te Euroopa Liidu hääletuse ajal te kiikusite niimoodi siia-sinna, te ei teadnud, kas tahame Euroopa Liitu või ei taha, siis praegu ma annan teile võimaluse, laske see oma erakonnas ringi käima ja mõelge, kas ma ikka kandideerin või ei kandideeri. (aplaus)

Katkend 2

Karel
Ma tulen siia.

Jõuluvana
Te ei saa oma harjumustest lahti?

Karel
Me oleme alati harjunud siin käima, ega sa ei pahanda?

Jõuluvana
Just-just, ole hea, lase aga käia!

Karel
Meil nagu ikka, eelmisel aastal oli omatehtud salm, nii ka sellel aastal. Tohib ma loen ette? Salm Jõuluvanale.
Tere, armas jõulutaat!
Tervitusi tervelt maalt!
jne

Jõuluvana
Oi, oi, oi! Et sa nüüd ei õpiks siin, Karel, ainult neid sõnu ütlema, mida sul kästakse, siis ma tõin sulle Kukeaabitsa. Õpi tähed selgeks ja kirjuta ise oma lood valmis! Ole terve, häid jõule!
Nüüd on minul õige pisike kingitus. Ma palun siia Reformierakonna esinduse. Keit üksi? Ei, kaks, kolm! Ei? Palju tuleb? Neli? Kõik tulevad? Nii! Tasa, kõik saavad!

Keit
Aitäh! Vaata, siin neid eelnevaid lauljad ja kõnelejaid rääkides tekkis selline tunne, et me ei saagi siit oma tavalisest rollist välja, et kõik ajavad muudkui sellist poliitilist juttu, nagu polekski jõulud. Aga meil on hoopis teistsugune lugu.
Kui Jõuluvana on tähele pannud, meil on siin mõned pikad ööd olnud ja meie oleme neid öid kasutanud hästi kasulikult – me oleme ühe laulu selgeks õppinud.

Jõuluvana
Oi, kui armas! Kas teised saavad kaasa ka laulda?

Keit
Ja see ei ole mingi poliitiline laul, see on päris jõululaul ja teised saavad kaasa laulda ja me kutsuksime sind ka enda sekka. Me teame, et sa oled üks kõva laulumees, nii et kutsume sind ka laulma.
(laulavad)

Jõuluvana
Teeme kõva aplausi, küll oli ilus! Aga Keitukene, päris apoliitiline see laul ikkagi ei olnud, sest et lõppude lõpuks on ikkagi see, et ma kuulsin, et lumememmed käisid baaris. See tähendab, kus olid taadid? Jällegi võrdõiguslikkuse küsimus! Päkapikud olid ainult lõkke ümber koos, kus siis kõik teised olid?

Keit
Teised olid eemal, taustal.

Jõuluvana
Mul on teile, kallid sõbrad, suur tänu selle imelise laulu eest, aga kingitus, mille ma teile üle annan, on pisikene, aga väga kallis. See on niisugune kuldne Zippo tulemasin. Aga kuna te ise olete suured kärpijad ja on säästuaeg, siis ma siia bensiini ei pannud. See on palju ohutum teie jaoks, muide, päris ausalt. Ja teisel pool on salakiri, mida ainult Reformierakond saab teada. Nii et laske see käest kätte ringi käia. Aitäh, kõike ilusate sõnade ja laulu eest! Häid jõule! Ja ei tohi sinna enne kütust ega bensiini sisse panna, kui te olete kärped lõpetanud.

Näidendi terviklik tekst on SIIN!

Retseptriravimid minu moodi

2008-12-17T10:58:00.003+02:00

Täpselt nädal aega tagasi olin suremas. Ja seda sugugi mitte kujundlikus mõttes.
Hommikul oli raske end üles vedada. Päeval oli isegi palavik, aga hullem oli peavalu ja iiveldus. Ei, ma ei saanudki Egiptuses surmatõbe või saatanlikku rasedust kingiks kaasa, aga ometi...
Kõnede tegemise ajal mõtlesin, et kirjutaks ometi teksti juba kokku ja seaks sammud koju. Kui ma nelja ajal pärastlõunal lõpuks kodus maandusin, sai järgmiseks peatuspaigaks voodi. Ja 17 tundi jutti magada on täiesti võimalik. Ka minu puhul, kes ma üldjuhul ööd ärkvel veedan ja juba järgist hommikut ootan.
Nii, aga kuidas saada üle haiguslainest. Kuidas jõuda tagasi ree peale.
See polegi nii raske, tuleb lihtsalt mõnda jõulupidu külastada, paar tilka morssi võtta. See on kasulikum kui apteek. Küll ma kunagi asjaliku arstiraamatu välja annan. Kuidagi peab ju raha teenima.
Igatahes, nüüd on tervis korras. Juba neljandat päeva. Imesid juhtub, õigemini, mitte imesid, elu paratamatusi.

Paratamatus on seegi, et 23. detsembri veedan Eesti teises otsas. Polegi ammu Valgat külastanud. Paraku pole põhjus nõnda roosiline kui lihtlabased jõulupühad või soov kaunist kodumaad avastada.

Elu mängib oma trikke, meil pole siin sõnaõigust. Hüvasti, Oskar!

Paberväljaannete surnuaed tulekul?

2008-12-09T14:33:00.002+02:00

Alustame sellest, et äsja avaldatud trükimeedia uuringu tulemused näitavad, et paberväljaannete tellijate ja lugejate arv on oluliselt vähenenud. Järjest populaarsemad on aga veebiväljaanded.
"Uuringu teostanud Saar Polli juhataja Andrus Saare sõnul pööratakse paberväljaannetele endiselt rohkem tähelepanu, kuid tunnistas, et netiväljaannete tähtsus suureneb üha rohkem," seisis teates, mille vahendas ERR, mille refereeris omakorda Õhtuleht.

Viimase lause lõpp tundus ilmselt kummaline: kes refereeris, kust, miks omakorda sealt? Jõuangi selleni, mida tahan öelda. Skeptikud, kes kardavad (rõõmustavad), et paberväljannete ajastu on läbi. Palun, eufooriaks pole põhjust.Jah, lugejate arv väheneb küll. Majanduskriis, interneti parem kättesaadavus. Muidugi, eks ole seal uudised päevakajalisemad ka. Ma ju tean, et hommikul paberlehti sirvides, on teemad teada. Alles eile lugesin, nägin televisioonist.
Ometi, online meedia pole nii põhjalik. Selle eesmärk ongi muuta uudised inimestele kättesaadavaks ja seda LÜHIDALT!
Tavalugeja ei pane tähele, aga praktiliselt igas loos seisab sees: vahendas, kirjutas, teatas...Jne! Pressiteenistused ja teised väljaanded, just sealt leiab üks online toimetaja oma lood. Justkui konveier, toodad ja toodad.
Loomulikult tehakse vahel ka ise paar kõnet, saadki uudise kirja, võid lausa oma nime alla panna, aga ikkagi.
Ja, paberleht on ju tegelikult veebikülje parim reklaam. Inimene käib Postimehe netiküljel, sest ta usaldab seda väljaannet, kaubamärk on end paberlehega sisse töötanud.
Mis puutub Delfisse, siis see on lihtsalt nii teada/tuntud. Erand kinnitab ikka reeglit.
Aga ma muigan, kui tuleb jälle keegi ja räägib, et teeb uue suurepärase saidi, võtab sinna tööle parimad tegijad (meedias juba tuntud näod) ja nüüd ongi turg nende. Tuleb kohe alustuseks 100 000 lugejat nädalas ja nii vaikselt tippu.
Ei tule, ei ole tulnud ka nendel saitidel, mida muud väljaanded osavalt ja tihti refereerivad. Ei tööta see asi..

Ja üks veel, online on küll tore, aga paberlehe reklaamihinnad on hoopis teisest klassist. Ja see ei muutu veel niipea.

Tegin nüüd kaitsekõne paberlehtede auks? Ilmselt küll, aga vahel ju võib.

Terv,
Sõnamõrtsukas

Igatsus

2008-12-06T17:30:00.004+02:00

Majanduskriis sunnib inimesi säästma. Antud oludes leidsime Mariga, et mõistlik lahendus on sõita soojale maale. Täpsemalt - Egiptus! Mõeldud-tehtud, kotid viimasel hetkel pakitud (peamine, liiter kangelt alkoholi) ja valmis.
Kohustuslik kokkuvõte. Üritan kirjutada segaselt!

Jõudsime lennujaama napilt täpseks ajaks. Lend hilines. Üllatus - Sharmis on soojem kui Eestis. Sada kampsunit leidsid rakendust ainult hilistel õhtutundidel. Vägijoogid on minu sõbrad. See oli mu viimase poolaasta kõikse kainem nädal.
Giididel on alati kiire. Ka oma vabadel päevadel.
Kõrbes on ilus. Sain safari käigus taas tagumikupõrutuse. Egiptuse muusika: tantsida võib hotellitoas, tänaval, kohvikus ja loomulikult ka tualetis. Söögid on eksootilised ehk igas esimeses kohas müüdi pitsat ning pastat. Kõhuhädadest säästab vana hea Coca Cola. "Tere, ma olen ajakirjanik, tulin siinseid olusid kajastama. Laske mind tasuta sisse!" - PS! Ei töötanud.
Südamed murduvad, kuid nõnda see paraku lõunamaalastega on. Mulle meeldib suhelda. Mulle ei istunud pealetükkivus - suhtlemise üledoos. Rannad on ilusad, Roberto on libe... Käel ilutseb must tattoo.
Sööklatädid võivad Eestis olla väiksed tegijad, kuid seal. Pole meest, kes neist ei teaks. Must pesu, peal valge ürp, mis kehaümarustel ja muudel väärtustel kenasti välja paista laseb. Mmm, isegi mina erutusin.
Aga peaksin järgmine kord kokatädile (kui ta kulbiga kastet tõstab) mainima, et plaažil pole mõtet stseene tekitada, sõbrannaga ühe kuuma tõutäku pärast kakelda. Ei mõju närvidele hästi!
Plaadipood - vähemalt tõin koju head vene muusikat! Miks sõita Peeter I linna, kui saab ka Aafrikast.
Kairo on ilusam kui Sharm, ehedus on väärtus. Niilus võiks loomulikult puhtam olla, aga noh, 20 miljonit inimest siblib ringi, mis sa ikka teha saad.
Mitte ühtki valgusfoori pealinnas - olgu, nad isegi on seal, kuid ega nad tööta...Omamoodi Potjomkini küla efekt.
Püramiidid - nüüd on nähtud. Kuidas ma käiks Egiptuses ja pärast räägiks, et näe, püramiide ei näinudki. Aga kuus tundi sinna ja sama palju tagasi, kurnav. Esimene öö justkui jääkambris, sest konditsioneer tootis ainult külma õhku.
Vesipiip! Ma olen sõltlane, tunnistan ausalt.

Enam ei viitsi. Aitab küll. Eesti turistide välimääraja on tulemas, kui mitte blogis, siis kuskil ikka.

Ahh jaa, kirun küll mõne asja üle, kuid kokkuvõttes...Kui astusin lennukist maha, vaatasin Eestis ringi. Jah, tahaks ära. Liiga raske on argirutiini naasta.
Aga elu on selline.
Ja, imesid juhtub, näe, ma olen ka inimene, kellel on tunded. Olgu, see oli iroonia, aga siiski.
Vahel on nii, et lihtne on raskused ületada, kui raskused (või vahel ka kättesaamatud naudingud) on kaugel. Unustad või lükkad kõrvale, kerge. Aga - jõudes tagasi samasse punkti, näha asju, mida tegelikult nii väga igatsed...Vat, see pole enam nii lihtne.
Aga mulle ju väljakutsed meeldivad!

Outer Space

2008-11-17T02:42:00.003+02:00

Games we don't want to play
Same winner everyday
Kill for the second best
Feel no more, feel no less
We have our minutes cut
We lose our feelings but
That's what the movies show
This is where stories go
Stars we don't want to reach
Scars we don't want to stitch
Go where we haven't been
Fly away, time machine
Clouds - we will chase them out
Crowds, we will face them down

Ilusa viisijupi sõnad. Aga edasi liikudes...

Muide, Krissu sõnad läksid reedel täkkesse. Eks ma tean seda kõike ise ka, aga...Mis ma selle teadmisega pihta hakkan? Lähen ja tätoveerin need endale igavaseks kehale, ehitan jälle paar õhulossi?
See poleks minulik. Minulik on vaikida. Minulik on teha nägu, et ma ei hooli.
Kusjuures, see süsteem töötab. Ausalt, ma olen piisavalt katsetanud.
Ja ometi, ometi ootan hommikut. Ootan, et saaks astuda ühest uksest sisse, märgata...Ja keerata pilk kuskile mujale.
Jah, just seda ma ootangi. Mis teha, elu on kord selline.
Pagan, üks jama veel, räägitakse ja räägitakse Valli baarist vändatud dokfilmist, kuid tavapublik seda ju nautida ei saa.
Terav (justkui millimallikas) taies avab oma olemuse alles nädala pärast.
24. novembril on seanss. Peaks ilmselt homme piletid ostma, muidu pärast ei näegi. See variant ei sobiks teps mitte. On ju teatud sidemed siiski olemas...

"Mis sa nutad, mammi, maailm on mehi täis!"

2008-11-17T02:24:00.002+02:00

Laulu- ja tantsusaate antifännid võivad rõõmusta, nädalad mööduvad kiiresti ja varsti tõmbavad suurepärased hittsaated oma tänavusele hooajale joone alla (võiks ikka peale, et mitte kunagi enam naasta...soovunelmad).
Jah, ka mina jälgin neid sundolukorras, kuid ega midagi erilist sealt ei leia.
Lauri Pedaja on kindlasti väga..äää...tore noormees, aga ma teda siiski nummiks ei pea.
Minu viga, ei oska ilmselt massidega ühineda. Estrist oli mul loomulikult kahju, aga ehk oligi aeg lauluhääl puhkusele saata. Usun, et talle sobiks riigikogu kõnepuldis räppimine pisut rohkem.
Ja kokkuvõttes, normaalsed inimesed kruttisid teleka eile ikkagi ETV peale. "Tõehetke" ja laulusaatega samal ajal näidati Eesti filmiajaloo huumoriklassikat - "Keskpäevane praam" (1967). Selles linateoses on midagi. On esimesel ja on ka kümnendal vaatamisel. Ei, ma ei räägi sügavast sisust ja näitlejate parimatest osatäitmistest, see on hea ajaviide! Noorele inimesele nostalgia aegadest, mida ta pole oma silmaga näinud.
Legendaarsed laused (paljud suunatud toona Eesti vast särtsakaima blondiini tiitlit kandnud Ada Lunverile).

"Kui te mind kohe praamile ei lase, siis ma teile veel näitan!" - „Näita, näita! Ega ma ei vaata." (See võinuks iseloomustada ka üht hiljuti aset leidnud sündmust, milles osales üks teatud Maire.)

"Üks hoor on võtmed merre visanud!" - „Kuidas teil pole häbi kasutada nõukogude naise aadressil solvavaid väljendeid?!"

"Lapse psüühiline iseloom ja traumad..." - "Per*es on sul traumad!"

Ja ühe posikese sõnad sobiksid vist igale eevatütrele, kes end vanatüdrukuks peab:
"Mis sa nutad, mammi, maailm on mehi täis!"

Eelinfo

2008-11-12T14:48:00.002+02:00

Lugejad on toredad, saadavad vähemalt vihjeid.
Mida me ilma nende abita teeksime. Kust me teemad välja võluksime.
Üks stiilinäide:

IP: 85.196.213.233
Nimi: ruti
E-post:
Tekst: kriisiabi

Uurime asja, tugev artikkel on peagi tulemas. Püsige liinil!

Kahju! Siiralt kahju!

2008-11-12T13:19:00.003+02:00

Minagi tahaks stipendiumi. Mille jaoks?
A) riigilt - kirjutan, et riigieelarve koostamine on kulgenud edukalt. Tegelikult polegi järgmine aasta nõnda palju raha vaja. Eestis ei peagi kulutama mõttetustele (kultuur, sport jne).
B) Pankadelt - võin pajatada, et majanduslangus on pisike ülepaisutatud probleem. Eesti pangad on tublid, investeerige oma raha sinna.
c) Kiirlaenufirmadelt - selgitan rahvale, et tegelikult on SMS-laen praegu ainuõige lahendus. Tunduvalt parem kui Türisalu panka pöörduda. Ja tagasimaksed - pole probleemi. Intressid on imepisikesed.
D)Ostukeskustelt - teen pikad reportaažid ühe müügikeskuse argipäevast. Küsin klientidelt positiivset vastukaja. Avaldan keskuste juhtide pikad jutud teemal, miks on nende koht ühe tavalise eestlase jaoks parim.
E) Telekanalitelt - teen tasuta reklaami telesaadetele. Võin paralleelselt kirjutada mitmest telekanalist, pole probleem. Omaette rubriigid saab teha.
Pealkirjad - X saade purustas vaatajarekordid. "Meie rõhume kvaliteedile," ütleb kanali juht siiralt.

Ja loomulikult ajakirjanike liidult!
Ma tahan minna Londonisse The Suni toimetuse maja vaatama. Teen sellest pilti ka, õpin paremini kirjutama.
Muuhulgas väisan kohalikke pubisid, see läheb ka kuludesse kirja.

Ma olen siiralt kurb, et Tallinna keskerakondlik linnavalitsus mulle üleskutset ei saatnud - preemiad

Ma leian, et oleksin ideaalne kandidaat. Ma kirjutaks asjast, kirjutaks toredatest linnajuhtidest, avaldaks Raepressi pressiteateid muutmata kujul.

Oeh, aga nii ta läks.

Paranormaalne vol lõpmatus

2008-11-03T11:26:00.002+02:00

Aeg on uus, olukord on uus, isegi elukoht on uus.
Paranormaalne versioon paranormaalsest algest. Uuendus mullu detsembri lõpus avaldatud traktaadist. I am not a moron. Only a case of arrested development

Ma olen kohutavalt egotsentriline inimene. Ego, isegi mitte edev, lihtsalt ego. Ma sain Ajaloo riigieksamil 92 punkti. Ma olen hästi diip tegelinski. Mul on kaks kinnast, mõlemasse kindasse mahub viis sõrme. Müts oli ka, jäi trollibussi. Ma olen üsna otsekohene. Reitee tuleks kinni panna, siis ma ei saaks seal oma õllekõhtu demonstreerida. Kuulan salaja Britney muusikat. Fännan Naomit. Olen väga moodne, mul on rääbaka firma roosakad ketsid. Nende sees on kaks sokki, kummaski VIIS varvast. Oleks kümme, aga mõnele ei sobi. Käisin kääride all ja nüüd on mul lühikesed juuksed. Potisonks on IN. Uppusin värvipotti, olen arutu blondiin. Ma loen liiga vähe. Tembeldan end kirjanduseksperdiks. Kui ma tahan, siis teen kirjavigu. Ma ei saa komade mõttest aru, ma paneks neid huupi, kõikjale, enamgi veel, lausa topelt. Ma armastan Kalevi tiramisumaitselist piimašokolaadi. Öösel ma norskan ja sonin mailaadast. Kutsun inimesi kell üks öösel külla ja jään ise magama. Olen küllaltki õel tegelane. Mulle ei meeldi rumalad inimesed, kes arvavad, et nad on targad. Oskan kirjutada sõna interpretatsioon. Võin seda vabalt ka valesti kirjutada. Jätsin oma Samsungi taksojuhile näppimiseks. Mul on Sony Ericssoni kõnemasin. Selle sees on palju numbreid, mida ma kunagi ei vali ega hakkagi valima. Ise helistan teistele vaid erandolukorras, eelistan sõnumeid toksida, eriti öösel kell kolm Marile. Tellin pitsataksost alkot. Mulle meeldib nalja teha. Ma teen lolle nalju, vahel ilgun ja iroonitsen. Jah, ma tean, et õige on ironiseerin. Mul soovitati moodustada lihtsamaid lauseid. Ma ei salli lihtsaid lauseid ja lihtsaid situatsioone. Ma pole kõige nutikam inimene. Ma olen väga tark. Tean, et Pirogov elas aastatel 1810-1881. Väikesed lapsed on toredad. Ma armastan lapsi. Lapsed ei ole õelad ja egoistlikud. Mul on palju tuttavaid ja mõned head sõbrad. Ma ei kannata pealiskaudseid inimesi. Võin ajada lõpmatuseni small talki ja olla mõtetes hoopis mujal. Sain matemaatika proovieksami kahe. Saavutasin proovieksami järeleksamil mitterahuldava tulemuse. Ma elan Tallinnas Kesk-Ameerrika tänaval. Ma tean oma korterinumbrit, aga hoian saladuses. Kõik võivad külla tulla. Mind ei ole kodus. Mul on paks kass, kes on punast värvi. Ta kardab võõraid inimesi. Ma tean haiglaselt palju ajaloolisi fakte. Ma ei salli keemiat. Ma valaks vett happesse ja teeks pauku. Ma putitaks Talinna-Tartu maantee kaheksarealiseks. Siis saaks ka sõita ju? Onju! Põen kroonilist mölapidamatust. Töö on kurjuse ema. Ma käin tööl. Ma vihakan rutiini, kuid naudin tööorjust. Ma tarbin alkoholi, palju. Starter on tervislik! Ma suitsetan eriolukordades. Elu on eriolukord. Ma joon metsikutes kogustes kohvi. Mulle ei meeldi purjus inimesed. Mulle meeldib roheline mets ja sinine taevas. Metsas on puud. Tavaliselt vähemalt kümme puud. Männid. Männimets on männik. Ma olen egotsentriline inimene. Ego, isegi mitte edev, lihtsalt ego.

Pappi tahad? Pole probleemi!

2008-11-03T10:30:00.003+02:00

"Kas laenu saaks? Ma leian varsti töö...maksan kindlasti tagasi!"

"Jajah, loomulikult saab, täitke vaid see pisike avalduseke ära," ütleb naeratav müüjatar, pastakas pihus.

Ja olukord läheb veelgi lihtsamaks.

Kiirlaenupakkuja SMS Laen AS alustab selle aasta novembrist koostööd R-kioskite ketiga, muutes kiirlaenu taotlemise ja isikutuvastamisele veelgi lihtsamaks. (Oligi praegu liiga raske, ma olengi mõelnud, miks nii vähesed seda laenukest võtavad, liiga keeruline protseduur)

Kelle mälu peab värskendama, meenutame, et juba juulist saab R-kioskis täita ka Credit24 laenutaotlust!

Mõistlik! Jõuluaeg ongi tulemas. Suva see majanduslangus, ostlema peab!
Elame ju heaoluühiskonnas, selle terviseks!
Kuigi jh, näituseks - pangad enam inimesi ei usalda.
Tahtsin osta järelmaksuga arvutit, pank nõuab, et teeksin sissemakse 20 protsendi ulatuses.
Aga ma ju madalapalgaline ka.
Jah, arvamus, et minu ametis teenib suuri summasid, see väide on...vale!

Exit, where?!

2008-10-21T04:55:00.004+03:00

Nii, korter - mida tõesti tahtsin - on läinud.
Inimene, keda arvasin, et tahan - aga tegelikult ei taha - , on läinud.
Inimene, keda tahan, ei ole läinud, ometi ta on läinud.
Võimalus, millest tükk aega mõtlesin, on läinud...Ja selle üle on mul hea meel! Nalja tegemata.

Depressiivne algus, või kuidas?

Ja väike vastukaja ka, kõiksepealt tsiteerin omavoliliselt: "Ja kui Sa istud ja mõtled. Ja oled niisama. Kas või kõlgud seal Lasnamäe aknal, siis püüa vahel mõni mõte kinni ja vaata, mida ta sulle annab. Ära viska teda minema, vaid kuula niisama. Mis tal Sulle öelda on ja mida ta Sul teha käsib."

Neid mõtteid on, liiga palju. Käske omakorda on liiga palju. Aga ma isegi tegutsen nende põhjal, kas või nõnda, et ma seda ise ei taipa. Ja vahel torman rappa. Vahel käitun valesti, aga ise mõtlen, et õigesti...Aga vähemalt käitun nõnda, et ma ei viska mõtteid igavikuliste mõttetuste kausta, tegutsen, olen...Kahetsen, olen jälle.

Mida andis öö vastu teisipäeva, teadmise, et naised on sead, mehed on sead.
Mehed tegelikult pisut vähem, sest nad on kohati naiivsed. Käituvad küll enda arust kui sirged härrasmehed. Räägivad juttu, mis nende arust on igati asjakohane, aga...
Aga, mis neist meestest ikka. Pajatame pigem naistest. Naistest, kes teevad suuri sõnu. Kontrollivad enda arust kõike. Mõtlevad, et on jube tore, kui saab kellegi panna käituma justkui peata paabulinnu.
Aga valed tulevad alati välja. Kas või pisivaled. Minu puhul on need pisivaled. Väike teadmine, mida pean tõeseks, aga pika vestluse käigus selgub, et too asjaosaline pole antud asja kuulnudki...

Mis seal ikka, telefoniarve on mul ikkagi üle mõistuse. Ootan juba palgapäeva, mil saabub teade, et kontole laekuv summake on üsna nadi. Ikka vaja lolli peaga tarka juttu ajada, tont seda teab, mitu minutit järjest...

Aga järgmine totaalselt positiivne ja entusiastlik postitus laekub täpselt siis, kui saab uude kohta kolitud.
Ei, veel ei tea, kus see uus koht täpselt on, aga eks lähiajal selgub.
Ja loomulikult tahaks esimesena külla paluda...

Olgu, head ööd!:)

Kontiinum

2008-10-13T02:22:00.004+03:00

Öö, kell on kaks kopikatega. Unetus Lasnamäel. Kuulata võib seda!
Kirjutaks vahelduseks oma tegemistest. Ega neid tegemisi tegelikult palju pole, tavapärased väljendid: argirutiin ja vabakava.
Ega teisi elada ei saakski.
Sügise alguses üritasin kõike paika panna. Üritasin mõista, mida olen teinud valesti. Mida peaks valima. Ja loomulikult tahtsin nii mõnelegi inimesele tõestada üht ja teist. (kolmandat loomulikult ka).
Aga kokkuvõttes, kuhu me jõuame, ikka õndsa teadmiseni, et inimene peab ennekõike jõudma selleni, mis talle oluline. Ehk võtab kauem aega, võtab...
Jätkan vabakavaga...Ja korterituru uurimisega ka. Aastake Lasnamäel on ilmselt piisav. Kas kahtsen, et veetsin siin nõnda pika aja? Ei!

Muuseas, soovitan: Koht ja inimene.
See tekst viib kaasa, kes mõistab, see mõistab. Ise lugesin need mõttekäigud läbi kaks korda jutti, ei oskaks ise eales paremini öelda kui seal kirjas.
Nt: "Nägime juba, et uuslinnaosa ruum on üles ehitatud korduvusele, nagu looduses näiteks meri või kõrb. Ometi on uuslinnaosa ruum nendega tähenduslikus mõttes vastandlik. Laine liigub meres lakkamata ja luidetest uhub teinekord üle torm. Need keskkonnad ei ole võõrandatavad. Aga uuslinnaosa on mõtteliselt just loodusest väljaspool. Võõrandatuse aspektis lähtuvalt tekib siin ka telg elus – elutu. "

Hüppan nüüd julmalt teisele teemale. Antud nädalavahetus. Rahakoti must auk, kontojääki kontrollin mõnel ilusal päeval, kui miski morjendada ei suuda.
"Kuku on kodu," peaks vastama. "Kukus on hüva muusika," tuleks lisada. "Kukus on veel paremad, khmm, kallimad joogid."
Ja naljakad/segased laused, mis visatakse lendu kell viis hommikul, peaksid justkui haiget tegema. Heas mõttes haiget, tunnen jälle, et mind vajatakse, liigutan kellegi mõttemaailma, aga samas...Ei vii see ju kuskile. Ja teadagi, rääkimisest parem on alati vaikimine.
Kui ignoreerid, siis on lihtne. See pole nüüd kivi minu kapsaaeda. Oot, või siiski.

Laupäev -Polymer, inimesed, keda polnud jupp aega näinud. Ja tänud Triinule, kes õpetas mulle tulevikuks kõik kasulikud nipid selgeks. Aegumatu How you doin` peaks ikka töötama:D

Ja veel, töökoht on mõnes mõttes ikka tore koht. Kui inimesed meenutavad alati, oi, kooliajal leidsin mõne nii hea tuttava, poleks uskunudki, et klapp nii hea on, vähemalt midagi koolist kasu.
Ma pean ütlema, et tööajalgi võib täitsa toredaid tegelasi trehvata, kes siis kõikjale kaasa veavad jne. Vahel tekib kange soov mõnele kamraadile öelda, aitäh, et olemas oled.

Noojh, sellised mõtted keset ööd.
Uue nädala koidikul.
Küll mu kiusamiskirg ka varsti jälle trügib.
Tantsu- ja laulupalagan ootavad materdamist. Vb, aega on nende kiirete asjadega.

Nägemist! Kõik!

2008-10-06T16:31:00.003+03:00

Paanika tekitamine

Arvestades praegust olukorda, mil koondamised on argipäeva osa, mil inimesed ei julge hommikul tööle minna (äkki vallandatakse) - just sellisel hetkel tõstab tuju Äripäev.

Nupukese lõpus rõhutatakse: Autonova kodulehelt selgub, et Autonova kuulub heal järjel olevasse kontserni Catamount, mille käive on ligikaudu 180 miljonit eurot. 15 aastat tegutsenud ettevõttes töötab umbes 160 inimest. Catamount on autode importimisele ja jaemüügile spetsialiseerunud kontsern.

Nii, aga nüüd tuleb küsimus. Mitu inimest töötas kontserni Eesti harus (Autonovas). Jah, kõik nad koondati...

Ja kokku on neid: 3!

Tekitame paanikat! Selle kõrval pole teised koondamised midagi.
Homme tuleb paanika, et üks FIE lõpetab tegevuse. Ja kõik töötajad koondatakse!

Kuldne küpsisetort - olematu!

2008-09-23T02:41:00.004+03:00

Pikk päev ja veel pikem öö.
Omamoodi rekordipurustaja olen. Kaugel mõistest trikinaine - pigem kuldne rutiin ja veelgi kuldsemad kohustused.

Kasutasin täna väljendit, mida ma tihti ei kasuta. Neelan parem need sõnad alla ja välja ei ütle.

Miks sa minna ei saa?
Oeh, mul on ka vahel tuju, et võiks oma elu ettepoole seada...

Tegelikult, see tuju mul nüüd nõnda tihti ka peale ei tule, ikka harva-harva.

Aga täna oli tõesti naljakas plaan - võtaks kätte ja teeks küpsisetordi.
Kõlab tobedalt. Eriti minu puhul, kes ma pigem valmistoitu ostan või söögikohtadesse oma raha matan.

Küpsisetordi oleks ma siis teinud heledatest küpsistest, vahele kohupiim. Peale omakorda mu lapsepõlve lemmikmix ehk - hapukoor, kakao ja suhkur.
Hmm, kui hõrk. Minu kätes oleks see tulnud kindlasti magusasõbra õudusunenägu, mis maitseb kui Maxima kartulisalat...
Aga plaaniks see kõik jäigi, ei saa homme, vabandust, täna teatud magusasõpra üllatada.
Tüüpiline!

Lohutasin end sellega, et tatsasin kell kaks öösel Statoili ja ostsin hot dogi. Ka armas, meenuvad ööd Tartus. Kolm aastat tagasi siis. Eelmäng - konvent või mõne tuttava korter. The real thing - klubitrall. Järelmäng - Narva mnt ühikate kõrval paiknev Statoil.
Noorus oli ilus aeg, küll mul on hea meel, et ma nüüd vanaduspõlve naudin.

Ja praegu, praegu ma hakkan menetlema. Nädal tagasi ma ei jõudnud 8.15 sinna, kuhu oli vaja. Mine sa tea, äkki sedapuhku läheb õnneks.

Praegu kuulan seda, joosta ja joosta ja joosta...

Köhi saladusi, kuulsus tuleb

2008-09-22T00:06:00.003+03:00

Häbiretk

Lugesin saadet tutvustavat teksti. Arvestades viimaste nädalate sündmusi, kas poleks mitte arukas reklaamlauseid pisut korrastada.

SAATE TUTVUSTUS:
Häbiretk testib saates osalejaid - valedetektoriga - kas nad vastavad idiootsetele küsimustele tõeselt või mitte, selle nimel, et võita avalik hukkamõist, kaotada lähedased ja võita miljon krooni valuraha.

Saate Häbiretk väljakutse on labane ja nõme – tuleb vastata 21-le kohatule küsimusele ausalt. Osaleja vastuseid peab kinnitama polügraaf (nö valedetektor). See on ainuke telemäng, kus osalejad teavad nii küsimusi kui ka vastuseid enne kui nad mängu tulevad.
Enne saate salvestust tehakse igale osalejale polügraafitest, mille ajal eritegelinski esitab terve rea mõttetuid küsimus ja salvestab kõik nende vastused. Osalejad võivad muuta oma vastuseid või lahkuda mängust igal ajal – nii polügraafitesti tehes kui ka saate salvestusel.
Aga seda ei tasu teha, sest siis me häbistame teid kuidagi teisiti. Kui ikka meie aeg ja raha juba kulub...

Et võita 1.000.000 krooni, peavad osalejad rääkima tõtt ja ainult tõtt. Loomulikult on pärimised pisut kergemad kui panused on väikesed – kuid võidusummade kasvades tuleb osalejatel üles tunnistada oma sekselu võikad detailid ja muu jama, mis tegelikult kellegi teise asi pole. Tralli muudab veelgi haigemaks fakt, et küsimustele tuleb vastata lähedaste juuresolekul.
Telekanal võimaldab hiljem taksod, kui ei soovita enam üheskoos koju sõita.

PS! Osalejad vastutavad järgneva eest ise. Hullumaja- või kuule sõidu eest meie ei tasu.
Saates näeme, mida rohkem nilbusi teinud oled, seda parem!

Mida Teile? Üks apartment, aitäh!

2008-09-21T23:40:00.003+03:00

Long time no see!

Et jh, vahepeal on palju mahla kõrri voolanud, ekstra madalad soojakraadid annavad tunda, leidsin pildilt tihase, käisin kalal ehk vihmaussi vaatamas, unistasin soojast käepigistusest, õppisin kaarditrikke tegema, kaotasin oma kalli ra...ko.., katsusin öösel kell neli TÜ staadioni raudväravat, avastasin telefonist tetrise moodi mängu (sõltuvus kerge tulema), sain teada, et mul on ti... ja t...i, ootan operaator Kõpsi pilti, mind visati Levikast välja, tantsisin klaasikildudel, tormasin hommikul kell kuus teatud ärisse külmutatud pitsat ostma, tagusin Starteri pudeliga naela, sain "Tõehetke" üledoosi, läksin ristsõnasse sisse, leidsin tööl uue ja huvitava laua, tuuritasin loengutes, taastutvusin vesipiibuga, veetsin öö Ööülikooliga -
ja...

Olgu, üleväsimus lihtsalt. Palju teha, vähe aega, unetus kerge tulema.

Ning tutvun taaskord üürituruga. Pilt pole eriti lootustandev. Kõik taandub ju muidugi alati ühele põhilisele väärtusele - rahale. Tahaks kesklinna kolida.
Muuseas, siiani kahetsen, et juba talvel seda valikut ei langetanud.
Kui hakkasin mõtlema kogu ajale ja vaevale, et Lasnamäe vahet laveerida - jooksutasin juhtme kokku.
Ja minu suhe taksodega on samuti liigagi kaugele jõudnud. Taksohoolik.

Ühesõnaga, eks ma siis ootan, et tunneli lõpust paistaks ideaalne korter - moodne, odav (no vahendustasu) ja ideaalses asukohas.
Küll inimesel on tagasihoidlikud soovid.

Tabav Lass

2008-09-04T22:47:00.004+03:00

Üle pika aja üks adekvaatne tabel!

Ja taas esines avaldusega minu ammune lemmik - kaubamärk aka kinnisvaramaakler aka turundusjuht aka raadiosaatejuht aka ilmaplika aka giga... aka Lass.

Äsja startinud telesaates "Värske Ekspress" teatas blond näitsik, et ei tunne kaotusekibedust, et on tühiste nimekirjas viimaste hulgas. Lassi sõnul kiirgab nimekirjas "ärapanemist".

Seega otsustas Lass televusseri vahendusel ise ärapanemisega tegeleda. „Mul on sellest nimekirjast - katke kõrvad kinni - „pohui". Aga ma tahaks seista nende ülejäänud 19 inimese eest, kes seal listis on. Vändra Aveli võib olla loll, võib olla on kole, ma ei tea seda. Aga kust võtab ajakirjanik õiguse selline list koostada ja lasta hääletada. See on täielik lollus," teatas vihane Lass.

Esiteks jagas kaunis siresäär 20-21 kohta, seega oli peale tema listis veel 20, mitte 19 inimest, aga mis sellest ikka...Matemaatika ei kuulu turundusjuhi kohustuste hulka!

Aga ma küsiks kogu selle tramburai peale, kust võtab üks nooruke neidis õiguse mängida arvamusliidrit? Kust võtab ta õiguse laliseda raadioeetris, telesaates ja leheveergudel labasusi? Kust võtab ta õiguse sõimata ajakirjanikke, kes ongi tema nö karjääri taga? Who the fuck oleks preili Lass, kui teda ei toetakse meedia? Seda nimetati bioloogias sümbioosiks. Jah, loomulikult on kollasel meedial Lassi taolisi vaja, loomulikult on. Aga, mida teeks kõik need persoonid ilma meediata. Kaugele oleks nad jõudnud?
Kas nende sõnu avalikkus kuulaks? Kas nad saaksid väita, et on kaubamärgid?
Vaevalt küll. See on muidugi taaskord minu subjektiivne arvamus, aga minulgi on selleks õigus.
Ja mina ei kuuluta seda suurele ringile, ma ei roni kuskile saatesse, et taolisel teemal mõtteoimetust arendada.

Ning, arghh, ma ei saa mitte vaiki olla.
Palun, oeh, link!

Tsiteerin lugu, mitte saadet, lugu! "Liis kinnitas, et nii mõnigi listis olnud inimene, ei ole loll ega tühine ning sõimas idioodiks hoopis loo toimetajat Askur Alasit. Kui Raud midagi küsida soovis, teatas Liis, et talle Urmas Otilik vahelesegamine ei sobi, sorry, ning Raual ei jäänudki muud üle kui vaikida ja lasta Liisil rääkida."

Ma ei ole Raua suur austaja, ka tema esineb kohati üsna kaheldavate sõnavõttudega, aga antud daamikesest on ta siiski tunduvalt vanem, targem jne. Aga kokkuvõttes, kuidas sa küsidki midagi vahele, kui sinu nii nimetatud vastane ainult "kullateri" pillub. Ma arvan, et sellises olukorras on pigem raske tõsiseks jääda.
Urmas Otilik vahelesegamine???
Mul ei ole vist rohkem sõnu.

Tsiteerin taas nupukest veebis: "Liis Lass lõpetas kõneluse tabava lausega: "Paberlehte see list ei mahtunud!""

Tabava lausega? Kas ma haistan väikest hinnangut...

Tõeline tõehetk ehk loterii-allegrii

2008-09-03T03:03:00.005+03:00

See on juba midagi uut, maksan peale, et tööle pääseda. Taksojuhtide maiuspala olen ma kindlasti. Peaks vist kindla firma otsima, kes mulle kliendikaardi annaks. Soodustusi paluks ka - igal esimesel reedel sõidu eest raha ei küsi, igal teisel (ka kolmandal, neljandal) reedel paneme enne sõidu alustamist taksomeetri kinni. Jne!

Kell on kolm vastu hommikut. Peaks ehk hakkama kohvi keetma ja valmistuma, et minna... Kuhu? See vastus pole eriline pähkel.

1. september jääb tänavu meelde. Viis aastat tagasi külastasin viimati Kuusalu keskooli aktust. Kummaline oli taas seal olla. Aga see oli puhtalt mu oma valik. Vaevalt, et juhtkond rõõmsalt käsi plaksutas, aga...
Tegelikult oli raske, miks? Seda on omakorda raske öelda. Kisub haavad lahti. Ja need haavad pole teps mitte sellised, et issand, nii kohutavad mälestused, küll oli seal koolis raske.
Teistsugused haavad, pisuke nostalgia segatud tülpimuse ja kergendusega. Kas ma tahaks seal enam olla? Tatsata hommikul Kiiu ainsasse toidupoodi - aegunud piimatoodete terviseks! - ja mõelda, küll on tore siin elada. Ei tahaks!

Mida ma üldse tahan. On küsimusi, mida ma kardan kui tuld. Ma tahan neile vastata, mul on tegelikult pikad ja nutikad vastused valmis mõeldud, aga ma ei ütle neid välja. Peaks, oleks endal ka lihtsam. Aga siin on see pisike nüanss, et ma pole nendes vastustes nii kindel.
Kas need on asjad, mida mina tahan kuulda? On need asjad, mida ma tahan, et teised kuuleks?

Juba palju vastukaja (meedia võimendus on põhjas) saanud saade "Tõehetk" on selles mõttes tore, et tavainimesele tutvustatakse ka seadet nimega valedetektor.
Selle usaldusväärsuse kohapeal ma parem pikemasse arutelusse ei laskuks (pidavat väidetavalt olema ala 70-90 protsenti), aga päris huvitav oleks taolise riistapuuga mängida. Ei, mitte avalikkuse ees, ma enne neelaks telekaamerate ees arseeniühendeid. Aga muidu küll, küsimusi, mida endalt küsida, neid ikka oleks. Ja just taolisi küsimusi, mille puhul ma tahaks näha - kas vastus, mida ma ise pean õigeks, mille rõõmsalt välja hõikan, on see ikka puhas tõde. Kas ma ka alateadlikult nii arvan.

Mis aga puutub eestlastesse, kes lähevad eelpool nimetatud saatesse, mul ei ole neist kahju. Nad teevad end tolaks, rikuvad suhted lähedastega, saavad oma minuti haledat kuulsust. Aga see valik ju oma teha.
Raha saaks teenida ka teisiti. Lahkuda saatest teadmisega, sain hakkama, tutvustasin kaasmaalastele oma mõttetuid saladusi, mida see annab?
Mida see annab telepublikule? Miljonimäng oli vähemalt ses mõttes hea, et sai oma halle ajurakke turgutada, kontrollida, kas faktipagas on ikka hea või mitte. Ja nii mõnigi huvitav tarkusetera jäi meeldegi, ristsõnasid lahendades või end mälumänguvõistlusel proovile pannes kulub ehk marjaks ära, aga..."Tõehetk", kus ma kasutan teadmist, et miski noormees on leppinud teadmisega, et naine teda petab? Lahterdaks selle mälusopi kausta nimega wasted.

Eile võis rõõmustada ema sünnipäeva üle. Või õigemini, mis rõõm? Sünnipäev ju ole selle tähistamine, et astume sammu lähemale...
Aga ikkagi - tähtpäev. Päev aastas, mil ka mina rohkem pereväärtuste peale mõtlen.

Eile oli põhjust veel ühte inimest õnnitleda. Inimest, kelle seltsis möödus mu lapsepõlv.
Kahju, et ta nii kaugeks on jäänud. Siin ma suur vastutusekoormat ei kanna, pigem kasvasime lihtsalt lahku, sedagi juba oma kümme aastat tagasi.
Elu on kord selline, on asju, mida me ka parima tahtmise juures muuta ei saa.
Võib üritada, aga lõpuks saad aru, et ajad tühja tuult taga.

Üks tärn veel - mul on jätkuvalt pakkuda üks KuKu klubi kaart. Seisab nurkalt mu töölaual, ootab omanikku. Ootab juba pikemat aega. Kaart kurdab mulle vahel, et ta kardab, et jääbki orvuks. Ma lapsendaks, aga tunnen, et pole selleks õigeid volitusi, ei hakka niisama ka torkima.
Kui mul vähegi meeles on, viin kaardi mõnel ilusal (külmal ja rõskel ja...) sügisesel nädalavahetusel vabadusemonstrumi sõjatandri lähistele jalutama.

Side lõpp, kohvitass ootab.

Mis järgmiseks? Mudamaadlus tähtedega?

2008-08-29T12:40:00.003+03:00

Inimese koosneb tsüklitest. Nüüd on tulemas sügishooaeg, mis tähendab seda, et jälle...jälle tuleb vaadata tantsupalagani, vabandust - saadet nimega "Tantsud tähtedega".

Sellest ei pääse, võin ju televiisori välja lülitada, kuid vastukaja tuleb ikka aknast ja uksest. Ja nii iga jumala päev...

Kurba argipäeva rõõmustab aga Kanal 2 konkurent TV 3.

Vähemalt on neil originaalseid ideid. Kuidas muidu tõlgendada pressiteadet, et kohe-kohe algab hooaja suurprojekt "Laulud tähtedega", mis toob televaatajateni kaheksa kontserti, kus avaliku elu tegelased asuvad omavahel heitlema duettide laulmises, paarilisteks Eesti lauljad.

„Laulud tähtedega“ galakontserdid lähevad otse-eetrisse. Võistlustulle astuvast üheksast laulupaarist langeb igas saates üks välja; lahkub paar, kes jääb saatesarja žürii antud hinnete ja televaatajate häältuse koondtulemusena viimaseks, teatab telekanal.

Kõlab nii originaalselt, et ahmin lausa õhku. Kuidas neil küll nõnda head ideed tulevad? Selle formaadi autor peaks saama presidendilt aumärgi. Mina küll annaks!

Suur-Tallinn - parem võim garanteeritud!

2008-08-29T10:12:00.003+03:00

Tallinna linnavolikogu erakorralisel istungil kutsus oravapartei fraktsiooni esimees Remo Holsmer ühendama lähivaldu pealinnaga

"Tegelik Tallinn koosneb inimestest, kes sõidavad igal hommikul mööda Tallinna teid linna tööle, kes kasutavad igapäevaselt Tallinna ühistransporti, kes plaanivad oma lapsed panna pealinna lasteaedadesse, kelle lapsed käivad siin koolis, kes teevad kõik oma igapäevased toimetused Tallinnas. Ja see Tallinn on praeguseks juba oluliselt suurem juriidilisest Tallinnast, mille piirides toimetavad endiselt kaheksa linnaosa. Tegelikult on nende kaheksa linnaosaga sisuliselt kokku kasvanud tänaseks veel Viimsi, Saue, Rae ja Harku, Saku ja Jõelähtme vald,” lausus Holsmer oma kõnes.

Tõlgime: Tegelik Tallinn koosneb inimestest, kes räägivad riigikeelt, kes sõidavad hommikul mööda Tallinna teid linna tööle ja kiruvad Keskerakonda. Nemadki kasutavad igapäevaselt Tallinna ühistransporti, plaanivad oma lapsed panna pealinna eestikeelsetesse lasteadadesse, nende lapsedki käivad siin koolis ja peavad lugu Reformierakonnast. Kõik need inimesed on valmis minema järgmistel kohalikel valimistel valimiskasti juurde ja poetama sinna sedelikese, mis annab toetava hääle Ansipi sõpradele. Ja see Tallinn, nende inimestega, see on praeguseks juba oluliselt suurem (ja Savisaare vaenulikum) juriidilisest Tallinnast, mille piires toimetavad endiselt kaheksa linnaosa (suurim muidugi pagana vastik Lasnamäe, kus kõik pagana vastikud venelased hääletavad alati ninasarviku poolt). Tegelikult on nende kaheksa linnaosaga sisuliselt kokku kasvanud tänaseks veel Reformierakonna kantsid (võik vähemalt potentsiaalsed Reformierakonna kantsid) Viimsi, Saue, Rae ja Harku, Saku ja Jõelähtme vald.

Ja päike tõuseb!

2008-08-23T12:46:00.001+03:00

Dedicated to...

Vaatame ringi ja pakume banaane

2008-08-20T20:32:00.004+03:00

Kae seda imet. Kui eile teatas Tallinna meer Edgar Savisaar, et tema öölaulupeole ei jõua, viibib üldse pealinnast kaugel, siis täna hommikul...

Täna hommikul oli Keskerakonna esimees kohal Toompeal 20. augusti mälestuskivi juures meenutusminutitel.

“Ja siin me nüüd seisame — sümboolse 20. augusti kivi juures ja meenutame toonaseid aegu. Eestis ei leidu kalliskive, kuid mõned kivid on meile siiski kallimad kui teised. Lisaks põllu ja paekividele on meile olulised ohvrikivid, piirikivid, veskikivid ja mälestuskivid,” kõneles Savisaar tihedas vihmasajus peetud üritusel, teatas Raepress.

Samuti leidis Savisaar, et on vaja väljendada oma siirast poolehoidu monstrumile.
"Mul on siiralt hea meel, et tänaseks päevaks on toimunud otsustav läbimurre ja Vabaduse väljak saab kapitaalselt uuendatud ning mis veelgi tähtsam — sinna kerkib nüüd ka Vabadussõja Võidusammas.“

Omamoodi huvitav, alles see oli, kui Tallinn kaitseministeeriumile vabadussamba ehituslubade väljastamisega venitas. Küll leiti projektis üks viga, teine viga, kolmas viga...

See aga selleks, kusjuures, ma isegi ei tauni Savisaare otsust öölaulupeole punast tuld näidata. Inimese enda valik. Muidugi, mõni tema põhjendus küll...

Ja kõige imelikum, Savisaare roll ärkamisajal, tema toonased teod.
Nii mõnegi asja suhtes tunnen poolehoidu, wow.
Aga noh, igas tõrvapotis on ju ka mõni tilk mett.

Kas ma olen ise parem? Seisin ma eile öölaulupeol esiras? Lehvitasin ma alati säravale esileedile Evelin Ilvesele? Jälgisin ma pingsalt haiglaravilt naasnud Toomase kõnet? Oli mul vähemalt teleekraan nina ees?
Võib-olla! Võib-olla mitte!
Väike pilt öisest peost, foto autor M. Loorents

Ma täna huvi pärast uurisin, kas ikka käisin esimesel öölaulupeol. Kui vana ma siis olingi? Neli-viis kuud, midagi sellist. Kohapeal ma ei viibinud, aga mingil määral kuulsin küll.
Ema jalutas punase puulobudiku aias (Veerikul). Raadio mängis, isamaahõngu oli tunda küll. Ja mida tegin mina? Pisut nutsin (liiga palav, mis väike rüblik ikka muud sellises olukorras teha oskab), pisut magasin. Jah, ma olin see, kes toas unematiga ei sõbrustanud. Absoluutselt! Midagi polnud ette võtta, vaese ema ainus valik oligi käruga õues patseerida, siis ise kuskil puukese all istuda, raamatut lugeda ja oodata...

Aga jh, patriotism.
Eestlased ühtne rahvas? Vahel küll. Aga, kas ainult hädas?
Inimesed on nagu nad on...
Üks mõttenope:
"Eestimaa on jõudnud aega, mil igast ahvist ei arenegi enam inimest.
Vaatame ringi ja pakume banaane."

Postifirma trikid

2008-08-19T13:01:00.004+03:00

"ATV-de kasutuselevõtt on üks osa ettevõtte infrastruktuuri ja logistika ümberkujundamisest. Sõiduk on spetsiaalselt kohandatud aastaringseks postiveoks, lisatud on nii pakiraamid, ilmatikukindlad postikotid, täiendavad porikummid ja suverehvid, mis sobivad sõitmiseks nii asfalti kui kruusakattega teedel. Samuti on komplektis naastudega talverehvid," kommenteeris sõiduki soetamist Eesti Posti transpordidivisjoni juht Aivar Võimre.

Natuke tausta Eesti Posti ümberkujundamisest.

Juuli lõpus teatas konkurentsiamet, et lubab Eesti Postil vähendada postkontorite arvu 419ni. Eesti Post üritas kaubelda postkontorite miinimumarvuks lausa 400 kontorit. Hajaasustusega piirkondades tuleb edaspidi kirjakandja tellimiseks helistada, saata e-kiri, täita vastav kutse veebis või saata kutsekaart.

Läheme ajas veelgi tagasi. Mullu 1. novembril sulges Eesti Post 44 postkontorit, toona jäi postkontorite miinimumarvuks juba nimetatud 495. „Ümberkorraldused hõlmasid 44 postkontorit erinevates regioonides, mis töötasid alakoormusega. See ei tähenda aga kindlasti seda, et hõreasustusega aladel teenuse kvaliteet edaspidi langeb. Pigem liigub teenus inimesele lähemale ja muutub senisest kättesaadavamaks,” kommenteeris olukorda novembris Eesti Posti juhatuse liige Aavo Kärmas.

Jah, kui nii edasi, vuravad varsti Eesti teedel ainult postifirma ATVd.
Kas nii aastakese pärast on meil postkontoreid 300? 200?...

Samas oleks Eesti Postil kontoreid ju vaja. Kuidas muidu oma toredat uut projekti edenedada. Nimelt vajavad Eesti Posti abi kiirlaenufirmad, sest jaanuari lõpus jõustunud rahapesuseadus nõuab, et laenuandja ja -võtja peavad kohtuma silmast silma, muidu ähvardab ettevõtet kuni poole miljoni krooni suurune trahv. Juba juuni algusest saab postkontorist taotleda BIGi tagatiseta laenu ja nüüd on käivitatud uus katseprojekt: isikutuvastamise teenust pakub Eesti Post ka kiirlaenufirmadele Creditmarket, Raha24, SMS Laen ja Ferratum Estonia.

"Teenus on seaduslik. Oleme ikkagi ka äriettevõte, allume äriseadustikule," põhjendas käiku Eesti Posti nõukogusse kuuluv endine riigikogulane Indrek Raudne (IRL). "Ega Eesti Post ainult põhiteenuseid osuta. Mida rohkem kontoripoolt koormata kasumlike teenustega, seda parem," leiab mees, kes teab, kuidas raha teenida!
Aga...kuda sa kontoripoolt ikka koormad, kui kontorid kaovad?

Suppi ja keeksi

2008-08-18T16:01:00.002+03:00

Keedad suppi, pärast sööd end lõhki.
Jah, on armas, kui minu poole pöördutakse viisakalt. Ma mõistan seda, tulen vastu.
Siiski, teatud piirides. Nõnda palju, kui on võimalik.
Mina ei saa võtta inimeste eest sõnu tagasi. Julged öelda, julged saata välja miski kirjutise pressiteate sildi all, julge olla mees ja seda tunnistada.
olgu, nii on.
Ma ei hakka vihastama. Pole ka põhjust, mina ju söön suppi.
Kas ma olen maininud, et viimasel ajal ma just suur supisõber pole?

Eriti häirib supp, mis tükk aega seisnud. Lootsin täna ühe kõne ära teha, aga EI saa.
Isegi võiks, aga ma läheks ilmselt vastuollu endaga. Kus on piirid? Kas ma olen halb inimene, kui käitun eetiliselt? Ei torgi?
Kogemused näitavad, et JAH.

Ma peaks nüüd uue mõttetera tekitama, kuid pea on tühi.
Hops, hops, kus on kurva kodu? Ehitan endale parem tammetõrust lossi...
Punkt!

Statistika - kuldne tõde!

2008-08-18T11:10:00.003+03:00

Päeva mõttetera!

"Omamoodi Eesti Nokia – küpsetuskotis ning valmis maitsestatud ahjukana – tarbimine kasvab talveperioodil kordades. Statistiliselt sõi iga Eesti elanik imikust raugani möödunud aastal vähemalt ühe korra talve jooksul Talleggi ahjuvalmis kanaga prae. Ma loodan, et sel aastal sööb juba kaks,“ lausus ASi Tallegg juhatuse esimees Teet Soorm.

Siit võiks asja edasi arendada..
"Omamoodi Eesti Nokia - pudelis ning valmis nikerdatud viin - tarbimine kasvab nädalavahetusel kordades. Statistiliselt jõi iga Eesti elanik imikust raugani möödunud aastal vähemalt ühe korra nädala jooksul end kännuämblikuks. Ma loodan, et sel aastal joob juba kaks!"

Aplaus lõpukrahhidele

2008-08-16T18:57:00.004+03:00

Ohjeldamatu lõbujanu, paheline priiskav nauding - elustiili kaasnähtus.

Aga - hoolimatu naudiskleja klammerdub hetkesse. See on mentaliteet, millel puudub tulevikumõõde. Pimesi tegutsedes lõpetatakse katastroofiga.

See viimane ei tähenda muidugi seda, et ongi lõpp käes, kuhugi edasi pole minna. On, isegi võimalus uuesti seina rammida, seegi täiesti olemas.

Muuseas, üks seiklus (ilmselt halb sõna, pigem seik)viimase kuue kuu jooksul toimunust , see meenutab mulle Tuglase suvitusromaani "Felix Ormusson".
Raamatut ennast soovitan lugeda. Üldse on Tuglase looming mõtlemapanev.
Eriti lühivormid.
Nagu ühes targas kirjandusest pajatavas üllitises seisis: "Tuglase novellistikas on palju õuduselamusi ja võikaid juhtumeid, katastroofitunnet ja katastroofe endid."

Näiteks kas või "Inimese vari".
Poega sõjast koju ootava ema õnnetu lugu. Tema juurde saabub moondunud välimusega, raskesti haavatud ja psüühiliselt väärdunud mees.
Mida lootuse kaotanud ema ikka teha saab, peab teda oma pojaks, hoolitseb ja ravib. Mees sureb ikkagi. Ema meeletud kannatused kulmineeruvad sellega, et ta saab teada karmi tõe - mees oligi tema poja tapja...

Konnatiigi SUUR poliitika

2008-08-16T18:44:00.003+03:00

*

I: Mis see number oli? Kas sa viitsid Valge Maja kodukalt vaadata?
K: Oota kohe, aga mõtle enne tekst läbi. Ma saan siis pressiteate juba ära vormistada, reede ka. Mul õhtuks plaanid, kaua ei tahaks siin passida.
I: Jaajaa, küll ma mõtlen, ega ma nüüd nõnda kiire tegutseja ka pole. Numbri leidsid?
K: Mhh, mul jooksis msn kokku, nüüd hakkas arvuti ka jamama. Tead, see oli mul vist märkmikus ka. Aa, leidsin.
Paar minutit hiljem.
I: Kutsub…mul käed pisut värisevad.
G.B: Houdy
(tõlge ingliskeelsest jutuvadast)
I: Tere, tere! I siin, Eestist helistan.
G: Kust? Austraalist?
I: Ei, ei. Eesti, tead küll. Venemaa kõrval.
G: Aa, okei. Mis tahtsid, mul suht kiire.
I: Tead, vaata, ma üritame viimasel ajal suurt poliitikat teha. Käisin Gruusias ka. Ma natuke räägiks sellest sulle.
G: Tead, hakka rääkima. Mul telefon salvestab ka vestluse. Räägi, ma käin köögis ära, kõht läks tühjaks.
I: Nii, ühesõnaga…
Viis minutit hiljem.
I: (viskab toru hargile). Tehtud, Kristel hakka trükkima. Ma ise pean korra minema spordipoodi, meil kodus rulluiskudega probleemid, oleks vaja mõned varurattad osta.
K: Ma tellin auto kohale. Aga ma kohe kirjutan teate valmis, lõpetan msnis ühe vestluse ära…
I: (muigab) Tüüpiline! Aga tubli oled ikka! (pilgutab silma). Ma pärast teen paar kõnet veel.

*Stsenaarium on mõttelennu tulemus. Ükski tegelane ei portreteeri reaalseid isikuid.

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=291640

Gigalollus

2008-08-01T16:28:00.005+03:00

Jaanuaris teatas Eesti Ajakirjanike Liit, et valis Aasta Ajakirjanikeks Barbi Pilvre ja Juhan Kivirähki.

Eesti Ekspressi arvamustoimetaja Barbi Pilvre on kõrgprofessionaalne ajakirjanik ning õppejõud, kes on teravapilguliselt ning isepäiselt käsitlenud mitmeid ühiskonna probleeme, eriti aga võrdõiguslikkuse teemat, leidis žürii.

Juulis teatas end turundusspetsialistiks tembeldav endine ilmatibi Liis Lass oma pressiteates, et Pilvre on tegelikult natuke totu.

Pikka ja "asjalikku" lugu Liis Lassist saab paraku lugeda SIIT.

"Mind ei ole kuidagi vaja kutsuda," teatab Liis Lass. "Liis Lass on kõva kaubamärk. Liide on selgelt juba üleliigne."

Ma peaks sellest kuhugile teatama. "Liis Lass" ei ole registreeritud kaubamärk. Mida peaks tegema teised inimesed, kel sama nimi? On ju teada, et suvel pääses lavakasse üks Liis Lassi nimekaim. Mul on temast tulevikus kahju, parem abiellugu kohe ja hankigu endale korralik perekonnanimi.

"Ja mis mõttega korrutada, et hallo, Eesti inimesed, hakake austama ka misse ja modelle, kes Eestit maailmas esindamas on käinud, mitte ärge solvake neid sellega, et unustate, kust tuli nende tuntus ja hakkate neid gigabeibedeks ja eiteamilleks tituleerima. See on see kõige küünilisem ja vastikum Eestlase iseloomu näide."

Mina isiklikult oleks Lassi puhul kasutanud pigem millibeibe lisandit, aga eks see ole maitses kinni. Eiteamilleks? Hmm, ma pole ÕSi ammu lugenud, ei teadnud sellist väljendit.

Mul oleks vaja oma halle ajurakke turgutada, mulle automaatselt ei meenu, kus Liis Lass siis Eestit esindamas käis. Miss, modell? Ahh?
Või oli see mingi paraolümpia "turundusspetsialistidele"?

Ma ei viitsi rohkem kirjutamisele aega raisata. Kes tahab oma maailma muuta, saada uusi teadmisi, õppida tundma "kaubamärki", lugege seda lugu SL Õhtulehe veebist.

Traktaat Jurmalast

2008-07-30T18:30:00.003+03:00

Uhti, uhti, uhkesti
K läks Tallinnast Lätti,
kaasas A ja N,
N kui sääseõrs.

Ei saa üle piiripunkti,
hüva nõu nüüd kallist tõest!

A siis ütles targasti
oma seltsilistele:
“Otsas häda, otsas vaev,
N ju meil kui loodud autojuht!
K on kaardilugejaks kõlbulik,
mina olen niisama asjapulk!”

Riias aga selgus,
A, väga kõlav kõri tal:
“Mis me nüüd teeme, kuhu K paneme,
esialgne mõte on ju laberik!
Vaatke, kui jätame su ulualuseta".
Aga N kostis:
"kohe oletegi sees!”

K siis oli alandlik,
kohe plaan valmiski.
N nüüd hüüdis: “Nõnda on hea!"
K astus sammu, astus kaks, käis rannas, nägi päikeseloojangut, aga äkki -
ideekene katki praks!

Põnnadi, põnnadi, hüppas K,
naeris, mis ta naerda võis, aga häda oli käes...
“Ma täna ei jõua,” teatas ta hommikul silmi avades
"Tõmbas enda õhku täis ja karplauhti olukorra tõsidust märkas!"

Uhti, uhti, uhkesti
K läks Jurmalasse pressikeskust otsima,
hiljem leidis N ja A,

Ei saa üle kohustuste raskest koormast...
Ei saa üle..
Aga kuidagi ikka saab, tere Tallinn! Kell on viis hommikul! Tere reede!

Tahame rohkem maksta! Pappi ja kloori!

2008-07-30T15:36:00.002+03:00

Klooridraama on Kalev SPA kliendid tegutsema pannud, tänane pressiteade:

"Lp Kalev Spa Veekeskuse ja spordiklubi kliendid

Teatame, et vastu tulles klientide soovidele ja ettepanekutele, muutub alates 01.09.2008 Kalev Spa veekeskuse teenuste hinnakiri;

uuendades/vähendades teenuste valikut ning osaliselt tõstes teenuste hinda kuni kümme protsenti.

Meie suurim soov on pakkuda Teile vaid parimat ja kvaliteetsemat teenust. Meeldivat koostööd ning mõnusaid spordi- ja vabaajaveetmise elamusi soovides
Teie Kalev Spa Veekeskus"

Huvitav, millised need ettepanekud olla võisid?

Tere!
Olen suur Kalev SPA sõber,aga mind vaevab pikemat aega üks suur mure. Räägin nüüd hingelt ära. Teenuseid on liiga palju, pea käib pidevalt ringi, mida nüüd valida?!
Ühesõnaga, äkki vähendate nende arvu. Ja muuseas, majanduslangust arvestades, kas ettevõttel poleks ammu aeg oma teenuste hinda tõsta!
Pluss, on ju teada, et eestlaste keskmine palk tõuseb pidevalt, jõuame rohkem maksta! Tunduvalt rohkem!

Loodan, et võtate mind kuulda. Olge tublid, palju kloori ja mulli, Kalev SPA andunud fänn...

It's a place there called the...

2008-07-19T03:11:00.003+03:00

Kummaline on see, et inimene suhtub paljudesse asjadesse ükskõikselt. Lööb käega, seda loomulikult enne, kui saab väita, et tegelikult võinuks minna paremini.
Jah, võinuks, aga hiljem mõeldes taipad ikka, et andsid endast kõik. Ja ennast muuta ei saa. Ma ei suuda olla jünger, kes valmis ütlema kõik, mida oodatakse.
Jah, ma ehk seda ei tahtnudki, aga kurb on ikka. Kurb on muidugi halb väljend, pigem see, et ma oleks tahtnud tõestada, et kõigest hoolimata, hoolimata sellest, et kõrvalised tegurid segavad, ikka oleksin võimeline jõudma selle punktini- näed siis, sain sisse! Võinuks!

Järgmised kuus nädalat on planeeritud, näitas kiri, mis maandus postkasti täna õhtul.
Jah, nii ongi ehk kergem. Pluss, ma korrutan kogu aeg - miks planeerida, miks teha oma elu keeruliseks, miks mõelda. Miks mõelda kordades enam, kui seda tegelikult vaja oleks.

Eelmine nädalavahetus oli tore (isegi, kui ma seda ei tunnista, väidan, et reedene üritus oli labane, laupäevane üritus oli väikeste läbikukkumiste küüsis).
Mul on pigem see probleem, et ma vajan rakendust, kui ma seda ei leia, otsin uusi väljakutseid. Kutseid, mida otsisin ka peaaegu aasta tagasi. Ehk on see hea, muutusi on alati vaja...

Aga tänane õhtu, ekseldes Kuku avarustes:

That's when someone came up to me,
And said, young man, take a walk up the street.
It's a place there called the Y.M.C.A.
They can start you back on your way.

It's fun to stay at the Y-M-C-A.
It's fun to stay at the Y-M-C-A.

...
Jne, äärmused on ikka armsad. Eriti, kui ühel hetkel tabad - õhtu on ideaalne, aga midagi on puudu, keegi on puudu. Tundub kummaline, sest on väga palju asju, mida ma endale ei tunnista.
Ja samas, mulle meeldib, et ma sellest puudust tunnen. Annab parema tunde. Miks? Ei tea, oleks liiga lihtne, kui teaksin.

Ja muuseas, minu nö tasuta pressiesindaja töö on edukas. Kui ikka kuulda poole üheteistkümne paiku õhtul, et Levikas plaate keerutav näitsik üritab jäljendada Suure Lombi taguse DJ playlisti ning neli tundi hiljem sama kuulda, siis...
Elagu Samantha Ronson!
Cheers!

Aga laupäev möödub Tartus (kui vähegi suudan end inimlikul ajal voodist välja vedada), "Plink Plonk" on tervislik, murufestival karastab meelt!

Ilusat nädalavahetust, ma usun, et vähemalt minu jaoks on see ilus!
* Kuigi igatsetud nähtused jäävadki vaid mõttelennu nähtusteks...

Great expectation

2008-07-10T02:07:00.003+03:00

"Sa ei näe maailma sellisena, nagu see on, näed teda säärasena, missugune oled sa ise. Masenduse üks põhjus on illusioonides ulpimine reaalse elu asemel. Tegelikkus on vaid tegutsemine ja selle tagajärjed. Kui tahad õnnelikult elada, ära eelda, jää faktide juurde. Ettemuretsemine kulutab meid tarbetult. "Oleks vaid" mõtted takistavad meid hetkel õnnelikud olemast. Miski väline ei saa sind ei õnnelikuks ega ka õnnetuks teha. Seda saavad teha ainult sinu mõtted elust, sest kõik juhtub sinus eneses. Ükski sündmus, ükski asi, ükski asjaolu, ükski isik, mitte miski peale su oma mõtete ei suuda sind õnnelikuks teha."

Hapud õunad

2008-06-25T00:45:00.003+03:00

Suur soov (loe vajadus) ühest ajast kirjutada, aga ma ei tee seda. Saaksin selle kuidagi salasõna alla panna, ainult endale jätta, siis ehk teeksin. Kuid ei, tore blogger mulle korraks taolist varianti ei paku.

Tegelikult oleks päris huvitav endale rusikaga näkku hoop anda..Norin küll, ehk isegi jõuan selleni. Und mul polev, väsimus küll. Istusin teleri ees ja vahtisin filmi Keskea rõõmud. Kuidagi ei jõudnud kohale, pilk oli ikkagi kinni arvutiekraanil . Mustmiljon takistust genereeriksin praegu kindlasti veel.

Halaksin veel, kui häbi mul on. Jah, ma olen mõtlev inimene, mul on südametunnistus, häbi tunnen ka! Valehäbi? Kas inimene muutub? Muutub, kõige naljakam on see, et me ei kontrolli end olukordades, mille teised asjaosalised on olulisemad kui miski muu...

Aga nädalavahetusest!

Miina ja Kristele lõpetamisele jõudsid?

See on hea küsimus, reede oli üldse tore päev. Vihma kallas jne. Ühesõnaga jah, kuhu ma ei jõudnud, oli...Vähemalt Tartus sai õhtul asjalik nägu ette manatud ja jalgpalli jälgitud. Ma ütlen - jalgpall on parem kui keks! Isegi siis, kui keegi toriseb ja soovib, et ma televusseril hääle maha võtaks ja pea padjale lajataksin.

Miks viivad kõik teed Vanemuise juurest Kotka keldrisse?

Sest mõni vandersell kohe ei oska teist kaudu minna. Tartu suur ja lai kah, eksin veel ära!

Noh, lööki oli?
Oli, oli! Seelikus Võru linnapiiril seistes peatavad ikka kolm härrasmeest auto, et sind kuskile edasi viia.

Kuhu?
Lasvale sõidate?
Aga..seda noh et, davai, istu peale!

tümm,tümm,tümm
Willst du heut Nacht mein Sklave sein
Geh�rst du mir heut ganz allein
Ich will mit dir die Sterne sehen
Und dann werd ich mich an dir vergehen
Ich bin von dir elektrisiert
So naiv, hab dich verf�hrt
Wenn ich nach deinem K�rper schiele
Denk ich nur an Doktorpiele
dok,dok,dok,dok Doktorspiele...
tümm,tümm,tümm

Elamus garanteeritud!

Aga aitab tühjast-tähjast, totu lahendab keset ööd 2007. aasta akadeemilist testi edasi.
Oleks siis vastused ka ees, kuidas ma peaks teadma, millal täpselt Soome Venemaaga liideti. Vat ei löögi kohe ette.
Ma lahendaks ikka asjalikke ülesandeid.

Ala: Vaadis ruumalaga 60 liitrit on 96 % piiritus. piiritusevaras käib vargil üheliitrise pudeliga. Ta võtab välja 1 liitri piiritust ja valab asemele liitri vett. Mitmenda varguse järel on vaadis piirituse asemel 40 % viin?

Tärn

2008-06-24T22:38:00.002+03:00

Psühhotüübi test on päris asjalik asi. Vastasin ausalt, resultaat on ilmselt õige:

EKSTRAVERT-INTUITIIVNE-TUNDEINIMENE-KOHANEJA

ENFP TÜÜBI TUGEVAD KÜLJED:
– arenenud intuitsioon;
– tähelepanelik suhtumine ümbritsevatesse;
– julgus ja otsustusvõime;
– oskus luua ja hoida suhteid inimestega.

ENFP TÜÜBI NÕRGAD KÜLJED:
– tähelepanematus detailide suhtes;
– võimetus kaua teha ühte ja sama tööd;
– äkilisus, ebapiisav tahtejõud;
– oskamatus toiminguid kavandada ja nõrk loogiline analüüs.

SOOVITUSED ENESEARENDAMISEKS:
– arenda otsustusvõimet, et sinu entusiasm ja loov energia
suunduks kõige sobivamate ideede ja projektide käivitamiseks;
– keskendu kõige tähtsamatele detailidele;
– õpi arvestama ajategurit.

ÜLDISE ISELOOMUSTUSE ALGUS:
Antud tüüp on entusiastlik uuendaja, kes näeb pidevalt midagi uut ja huvitavat. On suurepärane ajakirjaniku tüüp, kes ei taha "mängust" välja jääda, ei taha, et millestki huvitavast ilma jäetakse...

Veel üks auto. Sinine.

2008-06-14T04:11:00.002+03:00

Kell on neli hommikul. Lasnamägi - vaatad aknast välja, jälgid päikesetõusu. Vurab mööda üksik auto (üksik on õige sõna, sest üldiselt on vaikne). Heliseb telefon, võtad vastu. Tuttav uurib, millega tegelen. Ta ise kõnnib parasjagu Von Krahlist koju, räägib mulle kaunist linnulaulust.

Peaks mainima, et toidupoest saab isegi öösel toitvaid salateid (toidupoe nime ei maini, sest igaüks teab, mis kauplus on 24/7 Tallinna südalinnas avatud).

Ja mõtled. Millest? Miks on mõni asi nii, miks on mõni teine asi naa.

"KÕIK MIS SA TEED
TEED KÕIK ENDALE
SU EES ON MILJON TEED
VAID MÕTLE ISEENDALE

Aeg on teha järeldusi
Aeg on teha mõttetusi
Aeg on seal
Kust tagasi ei saa
Öö saab olulisemaks kui päev... "

Ühe euroviisi sõnu on ikka meeldiv meenutada.
Tea, kas taolisteks asjadeks ongi hetkel aega. Hommikul Naissaarele. Eeldusel, et suudan kas või paariks tunniks silmad sulgeda ja seejärel virguda.

Minnes tagasi nende sõnade juurde:

Kõik, mis sa teed, teed kõik endale.

Kui vaid iseendaga tihedamini kohtuks. Tartus õnnestus (või peaks seda pidama hoopis ebaõnneks, sest kiirteel peatumata tormata on lihtsam). Kus, see polegi nõnda oluline: raekojaplatsil vihma käes seistes, raputades lahtisteid jalanõusid, mis veest tilguvad; kõndides kõrtsist koju, kuulates samal ajal kõrvaklappidest tühist/ sõnumita lauluviit; istudes hommikul rõdul, süües konservherneid; vahtides emajõge, unistades patsutusest õlale; tormates toidupoodi, et osta siider ja pakk kiirnuudleid; jälgides staadionil tõkkejooksu ja hädiseid odakaari.

Kõik, mis sa teed, teed kõik endale. Su sees on vastused, mis vastavad su enda küsimustele...
Kusjuures, inimloomus on vahel selline, et sügavat kraavi kaevame ikka endale. Kui tunneli lõpus võib valgus paista, siis kraavi põhjast tunnelit otsida, see on üsna keeruline.

Veel üks auto. Sinine.

Kummastav

2008-06-14T04:08:00.001+03:00

Keskharidusega elukunstniku heietused

Järgmisel nädalavahetusel tuleb valida, kuhu lilledega tormata: Nõo, Kuusalu, Tallinn või Tartu.

Ja alles see oli, kui ise keskkooli ukse jõulise jalahoobiga kinni lõin.
Mis ma toona mõtlesin? Eksamipallid käes, lähen rõõmsalt ülikooli ja saan targaks! Haridus teeb ju igast matsist saksa.
Päris nii ma ilmselt ei mõtisklenud, aga ikka oli tunne, et üks etapp on läbi. Mats mitte, pigem tõesti noor ja roheline sellipoiss, kes unistas meistripaberitest.

22. juuni õhtu, 2007. aasta:
“Mu lilled on surnud ja ega mu endaga ka paremad lood pole. Ühesõnaga, täna oli Nõos lõpetamine. Uhked kõned, veel uhkemad kostüümid ja loomulikult õnnitlused lähedaste ja sõprade poolt. Aktus nagu aktus ikka, ilmaimesid ei toimunud, kõik läks õlitatult. Ma vihkan selliseid üritusi. Mitte ei meeldi istuda umbses saalis ja hoida näol naeratust. Pluss see hirm, et lähed rahva ette oma tunnistust saama ja juhtub midagi kohutavat. Oled näost nagu tomat, kuskilt käriseb paar õmblust, koperdad oma kõrgete kontsadega jne. Kõik need õudusunenäod. Kokkuvõttes nii hull polnud, pisarat silma ei tulnud, aga midagi jäi nagu kripeldama. Kas ongi kõik, kas tõesti?!”

Ühesõnaga, aasta hiljem võib kokkuvõtvalt öelda, et astusin hoopis elukooli. Mis edasi, seda ma praegu ei tea. Ei tea isegi seda, mida teen homme õhtul, ülehomsest ei hakka rääkimagi. Spontaansus on tore asi, aga…

Entel-Tentel

2008-05-24T12:27:00.004+03:00

Pisike paus teeb head. Kuna ma kirjutada eriti ei oska, siis veebipäeviku täiendamine üsna harvaks nähtuseks jäänud.
Aga suvi on ees. Kui meenutada möödunud aasta kolme suvekuud,
Kas võrdlusmomente tekib, näitab aeg.

Targem oleks viisaastaku plaan paika panna. Olgu, see on ehk liiga pikk aeg, kuus kuud oleks ka täitsa rahuldav tulemus. Peamine, mis endalegi heameelt valmistaks, sügise hakul kuulutada - tere kool, kus on mu pliiatsid ja suled...
Eks näis, lootusetuid juhtumeid pole olemas. Tagaukse kaudu saab vast kuhugi ikka ligi.

Minu elu on muidugi intrigeeriv, ühe suhtlusportaali profiilis väidan küll nii. Kirjutatud vist aastake tagasi:

Vabal ajal: Kasvatan rediseid ja õllekõhtu. Loen koomikseid ja pildistan lage. Vahel käin poes piima ja leiba ostmas, vaatan televusserit. Kõrvaklapid on mul ka, aga ma ei oska neid millegagi ühendada.
Kui rohkem vaba raha käes, siis ostan saia ja lähen parki tuvisid ja parte söötma.
Marke kogun ka, kleepsualbum sai täis ja sellega enam ei tegele.
Tunnen huvi ka elektroonika vastu, võin täiesti töötava mp3 mängija vaikima panna!
Seda kõike teen käigupealt, dushi all käin nii, et samal ajal chatin läpaka abil msn-is ja föönitan juukseid!
Multifunktsionalism!

Sport: Korvpall, piljard, orienteerumine ja tugitoolisport!
Argipäevadel harrastan trepikõndi!
Mina olengi see õllekõhuga naissoost Homer, kes seab puhkuse kelgutamise MMi või riistvõimelise EMi ajaks.
Jah, see olen mina, tulen külmkapist välja.
Kus mu Premium on, vormel juba algas...

Selliste sissekannetega peab olema ettevaatlik. Märkisin sedagi, et elan Eesti Banaanivabariigis.

Saabus kiri, kus murelik patrioot uuris, kas tattnina on tõesti nii riigivaenulik.

Jah, aga mis teha ühes kaunis riigis, kus igast ahvist enam inimest ei arene.

What is there to look forward to?

2008-05-24T12:21:00.001+03:00

Elamä on laiffffffi!

Mis vahe on unenäol ja reaalsusel? Ega suurt vahet pole. Kanname reaalsed isikud ja sündmused unenäkku üle, muudame veidi konteksti ja vürtsitame fantaasiatega. Muudame asja paremaks.

Mõni väidab, et magab alati sügavalt, liikuvaid pilte ei näe. Vaevalt, et see päris nii on, aga eks mälu olegi inimestel erinev. Ma suudan lühikese ajada omandada palju fakte, teha töö hästi ja siis..ja siis unustada. Mis ma just kirjutasingi? (Ehh, nii hull kui “Mementos” asi siiski pole. Uusi mälestusi vististi ikka suudan salvestada).
Aga igatahes on sama lugu unenägudega, hommikul on kõik selgelt meeles, aga mida päev edasi, seda ähmasemaks kõik muutub.
Olgu, see oli nüüd igav ja mõttetu sissejuhatus mõttetusele. Kui ma vajun sügavasse unne, ärkan ja olen pahur. Ei tahagi saata tervitust mõrumagusale tegelikkusele. See kõik võiks olla seotud praeguse nädalaga.
Huvitav, isegi kui olen pahur, pettunud, õnnetu, vihane enda peale – ma ei hakka nutma. Kui olin noorem, siis see oli alati lahendus. Teatud viis, kuidas end väljendada. Jonniva nooruki trots lõi nii välja. Aga enam ei oska. Olen ilmselt vanaks jäänud. Aga peaks ehk roosad unistused purustama. Oleks lihtsam, kindlasti oleks.
Pealegi, elu ju rokkib sajaga! Suvi on ees! Kõik on…Mis ma nüüd ütlema pidingi?

"Igas selles kuradi karbis on inimene, kes tahab õnnelik olla!"

Õnn vol 1

2008-03-17T23:17:00.004+02:00

"Õnne valem on lihtne - vähem mõelda, rohkem nautida (kuigi see viimane pole alati põhjendatud)," kirjutasin reede õhtul Tartus Wildes istudes salvrätile.

Ma avastasin selle kortsus nartsu eile kotist. Eile, kui ma passisin toimetuses - vahtisin tuimalt kuvarit ja mõtlesin, kas...

Kolmele punktile ei oskagi suurt midagi lisada.

Ma ei ole vahepeal kirjutanud. Ei taha ka praegu kirjutada. Kirjutan tegemistest/tegemata asjadest siis, kui selleks on õige aeg.

Ja veel...

"Seega ei lähe sõnavabaduse rindejoon üksnes võimu või vaimu, võimu või vabaduse vahelt. See läheb ka läbi iga ajakirjanduses töötava inimese südame. Ainult et kui võimu survet on kerge tuvastada ja põhimõtteliselt on teada, kuidas selle vastu võidelda, siis südamega on lood hoopis keerulisemad," kirjutas sulesepp Mihkel Mutt laupäevases Postimehes.

Õige jutt!

Varem või hiljem. Hiljem või varem.

2008-03-06T23:38:00.006+02:00

We are not special. We are not crap or trash, either. We just are. We just are, and what happens just happens!

Sõidad koju. Taksomeeter tiksub. Sa oled kanalis, mõtled, kus on see k*** sild? Kust peaks ära keerama? Taksomeeter tiksub. Kell tiksub. Sa mõtled.
Jah, see esimene, see on minu koridor. Taksomeetril seisab: 118. 50.
75! Kui palju? 75! Selge!
Sellised taksofirmad mulle istuvad! Kübeke päikest lörtsisesse päeva!

Aga tegelikult tuli päike välja juba varem! Estonia kontsertsaalis. Uskumatu, aga tehtud. Käisime kolleegiga kontserdil.

Kaunimad...su elus / Kaunimate aastate Vennaskond
Ainult naistest ja naistele laulab Kaunimate aastate Vennaskond, tähistades oma 15. juubelit.
(Kaljujärv, Dvinjaninov, Lumiste, Lunge ja Kalda)

Ma olen uudishimulik, olin juba kauges lapsepõlves. Vaatasin meelsasti ema vanu pildialbumeid. Ta õppis Tartus Karlova Gümnaasiumis. Ma ei ole selle õppeasutuse praeguse seisuga nõnda kursis, aga toona oli see muusikarindel Emajõe Ateenas esirinnas.
Kui paljud on ikka näinud pilte noorest punapõsksest Dvinjaninovist?! Ta oli mu ema klassivend, olen tema kohta kuulnud palju vaimukaid lugusid. Igati positiivseid peaks mainima.
Ja noh, muidugi piilusin ma ema koolipäevikuid. Kuidas muidu oleksin saanud oma halbade hinnete õigustamiseks tuua välja fakti: aga sa said ju näiteks kuulitõukes oma soorituse eest mitterahuldava hinde...

Tuleme nüüd hetkeseisu juurde. Mis on hetkeseis? Istun oma korteris, põrandal, tekk ümber... Ja loomulikult ma mõtlen (menetlen). Viimasel ajal tegelen sellega üsna tihti. Püsimatu, ootaja, tegutseja, otsustaja...
Mis otsustaja ma ikka olen, tutkit. Aga ehk suudan oma otsuse siiski põhjendada. Üks asi, teiste jaoks, aga peamiselt siiski enda jaoks.
Midagi on vaja... Palju asju on vaja, olen seda juba maininud.

Ma pean siiski välja tooma veel ühe tsitaadi (Appi, kas mul omal mõtteid polegi?! Fantaasiavaene rüblik.)

"It's funny how you never think about the people you've had. It's always the ones who get away that you can't forget"

Tuli ära! 20 kukkus!

2008-03-03T00:32:00.004+02:00

<- Maybe! Maybe not!

U-19 koondis mind enam ei vaja, mängupõrgusse veel ei lasta. Noo mis elu see on... Absoluutselt!

Sünnipäev ise oli tore. Palju positiivseid emotsioone. Kuigi vahel käitun nagu viimane jobu, tundub, et sõbrad on sellega leppinud.

Tööl oli tore. Lilli pole kunagi palju. Ja kokkuvõttes saime Mari-Leenuga Rolfi plaadiesitlusest päris korraliku asja kokku. Pakuti kokteile - viinaga ja ilma! Parim (Y)

Kui aga rääkida pisut negatiivsematest asjadest...
Ahh, ei hakka parem! Tuli vahelduseks üks selline asjalik/igav/positiivne sisestus kah.
Head ööd, ma lähen magama!